/ trenn

kevadlaagri esimene nädal

05.04.2019 hommikul kell 6 startisime Sandriga Mallorcale kaheks nädalaks 21CC triatlonilaagrisse. Pähkel läks maale puhkelaagrisse. Kõik on õnnelikud.

Kui tavaliselt kardan, et laager on liiga kerge, siis Marko puhul ma seda hirmu ei tundnud. Sain kaks nädalat varem laagri kava kätte, printisin välja ja joonisin eri värvi markeritega ujumise, ratta, jooksu ja jooks+üke trennid. Seal oli näiteks Kenyan day ehk päev, kus on kolm jooksu, siis päev, kus on neli tundi ratast hommikul ja millalgi pärastpoole poolteist tundi ratast ja 30 minutit jooksu peale, puhkepäevadel on pikem ujumine ja jõusaal. Olin juba enne laagrit elevil.

Teen Tartus suurema osa trennidest üksinda. Siin saan pundiga koos treenida ja see on päris tore. Laagri esimeses vahetuses on ka Tr1hardsi (vt https://www.instagram.com/tr1hards/ ja https://www.facebook.com/TR1HARDS/) kaks noort: Katrin Zaitseva ja Johannes Sikk. Suurem osa nende pundist tuleb teise vahetusse. Näen vahel nende trenne Facebooki vahendusel ja mõtlen, et miks mina kümme aastat noorem ei ole. Tahaksin ka hallis ratas sõita, siis paar kiiret ringi joosta, siis uuesti sadulasse hüpata ja nii mitu korda järjest. Aga olen selle mõttega juba rahu teinud.

Juss sõidab teises pundis ja nad ujuvad ilmselgelt teisel rajal kui mina, aga motiveeriv on neid pingutamas näha. Ühes ujumistrennis, mille nad tegid enne meid, vaatasin ja õppisin, kuidas ilusasti ja kiiresti ujuma peab. Nägin, et neil oli režiim päris tihe ehk siis nad said 2-3 korda 4x200 lõigu vahel hingata ja panid uuesti 200-sele. Sain sellest portsu motivatsiooni ja ujusin enda viimasel režiimil 200 m rekordi 3.12, mis teeb 100 m ajaks 1.36. Minu jaoks on see hea aeg.

Ise ka ei usu, et mul selline õlg on.

bassukollaaz

Teisipäev oli puhkepäev, mis tähendas seda, et pidi olema pikem ujumine ja boonusena jõusaal. Jõusaal võttis poolteist tundi ning ujumine poolteist tundi. Ujumise esimesel paarisajal meetril oli mul põletav küsimus: kes mu jalgadega jõusaalis on käinud, aga peatselt see tunne kadus. Mul on maksimaalse jõu nädalad käsil, teen igat põhiharjutust, s.o rinnalt surumine, jõutõmme ja poolkükk, 3x4. Surumise suutsin teha 40 kiloga, jõutõmbe 70 ja viimase 75 kiloga ning kükid 75 kiloga. Näis, kas jaksan järgmisel puhkepäeval panuseid tõsta.

Kolmapäeval oli kolme jooksu päev: 6.30 hommikul 40 minutit jooksu, siis 9.00 rattaga tunniga staadionile, staadionitrenn, 48 minutiga staadionilt tagasi, kell 17.30 väliujumine ja 40 minutit jooksu peale. Staadionitrenn kujunes väikeseks nutuks lõppkokkuvõttes. Pidin Katrini ja Villu Vakraga jooksma 3 x 4x400 m üle 100m ajaga 1.22-1.24, mis teeb kilomeetri ajaks 3.30-3.40. Ma pole seni lõike väga jooksnud ja heal juhul on paaril korral kilomeetri aeg olnud 4.35. Esimese neljasajase peal sain u kolmesaja meetri pealt aru, et kõik läheb täna väga koledaks. Teisel neljasajasel süstis keegi kehasse betooni ja jooksin kandiliselt nagu Robocop. Kogu keha surises ja mõtlesin, miks seda teen. Ütlesin viimasel lõigul Markole, et neid ma rohkem ei tee. Teen trennid tavaliselt komakoha täpsustusega ära, aga see oli sama lähedal õnnestumisele, kui keegi paneks mu hüppetorni ja ütleks tee tagurpidi kahekordne saltohüpe. Sa mõistad, kuidas see käib, aga sul pole aimugi, kuidas seda teha. Marko ütles mu hala peale, et teen järgmise nii, et jooksen 300 meetrit Katrini ja Villuga ja siis võin nats maha jääda.

i-staadion

Sain üksi joostes sammu lõdvemaks ja Robocop läks võtetele tagasi, aga kehaväline kogemus oli jätkuvalt. Marko võttis mu pärast teise seeria kolmandat lõiku ära (sealt lõpust on ka trenni max pulss 189) ja ütles, et teeksin viis minutit pausi ja siis 6x200 m. Ma ei vaielnud vastu, sest nendeks 400steks mu keha valmis ei olnud. Selleks ajaks hakkas mul kõht ka juba valutama. Kolme jooksu päevale sattus naiste kuupõhise õnnistuse esimene päev. Pärast kahesajaste lõppu läks mul hing kuidagi kinni. Nina kaudu sain hingata, suu kaudu mitte. Veits pillisin, sest jube aeglane olin ja raske oli. Sain kahe jooksuringiga pea ja silmad selgeks, vahetasin riided ning sõitsime kõik tagasi.

Ma ei tea, kas selle kehavälise kogemuse tõttu jooksurajal, aga tagasisõit oli raske ja vastik. Marko proovis ühes kohas mind korra lükata ehk siis aidata, aga ütlesin suunurgad alla ja pisarad põskedel, et ma ei taha, et ta mind lükkab. Ma ei tahtnud nõrk olla. Mingi hetk siiski Jussil lasin lükata, sest ma poleks vist muidu koju jõudnudki.

Teise pilli panin sööklas, kui Marko küsis, kuidas mul läheb. Ma isegi ei tea, mis vastasin. Ilmselt midagi vastikuga seoses. Söögiisu ka väga polnud. Lisaks alakõhuvalule hakkas tekkima tunne nagu oleks pissihäda koguaeg. Lootsin, et lõunauni teeb asja paremaks.

Avaveeujumisse läksin pooleldi veel und nähes. Vesi olevat olnud sama jahe kui Tallinnas. 20 minutit kannatas seal olla küll. Õhtuses jooksus pani Juss ette, et analüüsiksime kohe ära, mis nutsin. Jõudsin kiiranalüüsi tulemusena järeldusele, et selle tõttu, et Katrinist maha jäin. See ei olnud kaks meetrit, vaid kilomeeter. Teine valik oli, et oli raske. Aga kõikidel oli raske.

Trennist jõudes tundsin, et see pissihäda tunne läheb aina hullemaks, kontakt välise maailmaga muutus väiksemaks. Õhtusöögil nihelesin ja lõpuks ütlesin Katrinile, et ootan teda all koridoris, pidin jälle vetsu minema. Pärast õhtust koosolekut sain aru, et mul on rohtu vaja, aga kõik apteegid olid juba kinni. Sander arvas, et see on mu vaimule hea trenn. Ma vaatasin teda, aga ei öelnud sõnagi.

marrukurb

Käisin iga 10 minuti tagant vetsus. Sama trall jätkus öösel. Hommikuvõimlemine võeti kavast maha ja hea õnne korral pidin saama trenni pukil ära teha. Mul käisid nagu valujoad üle keha tundega, mis andsid signaali, et nüüd kohe peab vetsu minema. Pidime 8.45 garaažis kohtuma, et puki saaksin, aga kirjutasin Markole 8.30, et üllatuslikult ei ole ma juba 30 minutit vetsus käinud. Sain vastuseks, et lähen siis teistega koos ratast sõitma ja kui kehva hakkab, saadetakse mind koju. Mind ei saadetud koju ja sõitsin otse apteeki, kust sain rohud. Reedel kuulutasin end juba peaaegu täiesti terveks. Need kuus kriitilist tundi, kui lasin juba erinevaid mõtteid peast läbi, mis mul kõik olla võib, olid oluliselt pikemad ja piinarikkamad, kui siin kirja sai.

Hea, et ma terveks sain, kuna reedel ootas meid ees kolm tundi ratast, mis kujunes sootuks 3:59:58 pikkuseks. Käisime Cap De Formentoris ehk kitsekal. Distants tuli 107 km, 1190 tõusumeetrit, NP oli 178, max võimsus 820 vatti tuli maja ees enne garaaži, kui pidin Kerdiga võidu tegema. Arvan, et sellist mäge on kergem sõitma minna, kui sa ei tea, mis sind ees ootab. Esimese tõusu peale arvasin, et pole kindel, kas lõppu jõuan. Aga kohanesin oludega ja edasi enam nii öäkk ei olnud. Marko tegi mulle ka väikese laskumiste õpitoa sellel. Ei saa öelda, et ma suuri kiiruseid nautima oleks hakanud, aga igas kurvis plokki ei vajutanud ning alla jõudes näpud krampis ei olnud.

triatlonistid2

triatlonistid

Päev lõppes pooleteist tunnise jooksuga pehmel, millest esimesed ja viimased kümme minutit on liival, eriti lemmik. Skoorisin 16 midagi kilomeetrit.

Kokku olen esimese nädalaga teinud trenni 32 tundi ja 40 minutit. Sellest ratast 458 km (16,5 tundi), jooksu 85,5 km (9,5 tundi) ning ujumist 14,5 km (5 tundi).

Palju jaksu mulle teie kõigi poolt teiseks nädalaks!

pa-hkel--1-