/ võistlus

laupäev Hawaiil

Tõusin reede hommikul kell 6 – klomp oli kurgus, pulss lõi tugevalt ja vastik oli olla. Viimased liigutamised olid plaanis hommikul: 15 minutit avavee ujumist ning 20-25 minutit jooksu – trenniks neid nimetada ei saa. Kodust pakuti ujumiskohta kõndimiseks teele seltsi kaasa, ent ütlesin, et tahan mõtetega omaette olla. Kuigi jõudsin ujumis- ehk stardipaika hommikul kell 7, oli paik tugevalt ülerahvastatud. Päris ujumisest seal midagi välja ei tulnud, kuna vesi kubises inimestest ja ühe nätaka sain vastutulevalt ujujalt jällekord vastu vahtimist. Tõstsin küll palju pead ja vaatasin kuhu ujun, ees oli tühi vesi, ja kolm sekundit hiljem tuli pauk. Vaatamata kõigele meeldis mulle vees, kuna enesetunne ja südametöö läks normaalseks. Esimest korda kinnitasin pulli pärast ka lilleõie pähe!

5926fd77-3028-4147-b216-a14c16e0596e-1

Pärast kojujõudmist tegin kohe 24 minutit jooksu. Kuigi tavaliselt valin kava ülemise otsa, siis sel korral jätsin minuti järgmisel päeval joostava maratoni tarvis.

Kella 9-10 ajal sõin hommikust ja hakkasin asju pakkima. Pull värk, kui avastad, et numbrivööd ju ei ole kaasas. Polnud ka mõtet meenutada, kas see sai kaasa, kuna pakkisin asjad viis nädalat tagasi. Teadsin, et expol pakuti seda. Pidin ühe ebavajaliku käigu tegema. Valik oli võrratu: must kollasega, must punasega või must lillakas-roosaga. Võtsin viimase ja olin torssis, et enda oma maha jäi. Selle lolli käigu tõttu jäi mul üks lahe särk ostmata, kuna jalgade peal oldud ajalimiit sai täis. Nimetatud särgil oli kirjas: That's a terrible idea! What time?

Millalgi sõin lõunat. Mõne aja pärast sain uhiuued võistluspatsid pähe ning kell 5 hüppasin viimast korda enne võistlust Sädele, et ta ööseks vahetusalasse toimetada.

IMG_5518

Õhtusöögiks oli riis kanaga. Suutsin umbes pool ära süüa. Õhtu oli kahtlaselt rahulik, seesmiselt ma mõtlen. Naersin teiste totakate naljade üle. Ja siis tuli üks eriti hull üllatus – Jooksupartneri punt oli pannud mulle kokku video. Esmalt laulis Banjoman (breakfast with Bob) mulle väikse viisijupi, siis oli väike jupp trennidest Priiduga, siis andsid parimad soovid mulle Kristel V (üks soov oli, et mul ville ei tuleks – tulid), Canyoni poiss ja tüdruk, Kristjan V, Ceramicspeedi Dennis, Margus P, GTN Heather ja Mark (lemmik, mis energiaga nad ütlesid kordamööda: go! smash it! yeah, rip it up!), Marko A, Jan Frodeno, Sara True (APPI!!!) ja video lõpuks pidas Priit esimese Emajõe triatloni. Naersin ja nutsin rõõmust korraga. Raamatud ja vildikad ja värvipliiatsid olid olemas, aga isegi ei mõelnud värvima hakkamisele. Kell 21.45 oli minu palvel tralli lõpp ning kell 22 kobisin voodisse, kus uni tuli kiiresti.

Äratus oli 4.30. Tõusin 4.00 ajal ja siis pikutasin veel pisut. Spordiriided selga ja sööma. Minu üllatuseks oli kogu kamp 4.30 üleval. Jalutasime kottpimedas starti. Mul oli käes vaid spordipudel ja võistlusärevus (käega katsutav). Andsin seljakoti ja pumba kaasaelajatele, et säästa end mõnest kilost raskusest. Raskust tõotas nagunii päeva jooksul tulla. Mind ajas närvi, et mu seljakott nii kaugel kõndis. Võimalikult meeldival häälel palusin kiiremini kõndida. Jõudsime tülideta stardipaika.

IMG_5605

Pidin sisenema alale, kuhu pere enam ei saanud ning jätsin pooleks päevaks hüvasti. Hakkasin nutma. Rivi läbi kallistatud, ajasin selja sirgeks, kuivatasin pisarad näol ja astusin edasi. Vahatahtlikud olid nii toredad, et napilt unustasin, et kõnnin ju lõvikoopasse. Special needs kotid antud, kleebiti numbrid käele, kaaluti (viskasin "nalja", et oleks teadnud, et kaalutakse, poleks hommikul nii palju söönud), pakuti vaseliini ja päiksekreemi. Mul olid oma määrdevahendid kaasas ja läksin otse ratta juurde.

Kena lugu küll, nad on Säde ufoketilt kiled maha võtnud. Kõik kiled olid maha võetud ratastest. Õnneks olid rehvid täis ja muu paistis ka ok. Geelid, joogid, kompuuter pandud ning rehvid taas täis pumbatud, jätsin Sädega mõneks ajaks hüvasti. Käisin vetsus, kuulasin räppi ja vaatasin taevasse, määrisin body glide'i peale, mõtlesin mingeid mõtteid. Oli aeg vahetusala riided seljast heita, kott ära anda, swimskin peale tõmmata ja vette minna. Õnneks oli teisel pool starti võimalus vett proovida.

358_m-100851877-DIGITAL_HIGHRES-2490_232165-22623851

Õige varsti oli juba vanusegruppide meeste start ning sain aru, et tagumine aeg stardis olla, oli viis minutit tagasi. Algul paistis, et olen tunglemises suht viimane, aga jõudsin kenasti vette ja üsna pea olin oma reas 3-4 ning hõljusin kohapeal. Mõtlesin, et huvitav, kui paljud hetkel pissivad?! Mina ei olnud üks neist. Alguses tundusid kõik naised, suurusjärgus 600, sõbrannad. Isegi stardis olid kõik sõbrannad. Ainult üks vastik kollaste varrukatega tüdruk oli, kes mind pärisealt ja reaalselt õlast tagasi tõmbas. Kuna see jäi ühekordseks intsidendiks, siis ma ei pööranud sellele suurt tähelepanu. Kuna meid ujus laevadeni päris suur punt, siis tundus mulle, et ujun kenasti otse. Pööre oli ilma suurema massita. Tagasitulles jõudsime aeglasematele härradele järele. Lõpp tuli kiiremini kui treeningujumisel. Kahjuks kella kinni lüües avastasin, et olin kolm minutit aeglasem hoopis. Mida värki. Okei. Üheksa tundi võistlust on ees. Restart.

IMG_5586

Lasin duššist vett näkku, haarasin vahetusalakoti ja tormasin vahetustelki. Hakkasin swimskini maha võtma, kui juba üks vabatahtlik pani mulle käed külge ja aitas swimskini maha tõmmata ja asjad ratta vahetusala kotist välja kallutada. Osad lasid päiksekreemi peale möksida. Kuna panin varrukad ning pidin aeroasendis tiksuma, siis ei kartnud ärapõlemist. Vudisin ratta juurde, vahetusalast välja, paarist ukerdajast mööda, jalad klotsidesse ja tuld. Proovisin mõistlikult kiiresti sõita. Suhteliselt alguses oli no-pass-zone laskumine, kus üks daam pani must sajaga mööda. Kehvemal juhul oleks ta disklafi saanud. Avastasin, et tagumine pudel on läinud. Kena lugu. Siin ma vist ei teadnud, et pudel tagant läinud on.

IMG_5588

Linnas oli u 10 km lõik: mööda Kuakinit nats mäkke ja tagasi. Minu kommentaar Maidule 5,3 km peal: "ma ei tea, miks ma nii aeglane olin". Maanteele jõudes läks sõitmine ja sõitjate hulk paremaks. Lisasin natuke tempot. Samas hakkasid mingid reaalsed grupid tekkima. Jah, linnas oli neid ka, aga need olid reaalsed kobarad ja lihtsalt selle tõttu, et meid tuli korraga palju veest välja. Hoidsin gruppidest eemale. Mingi hetk jäi mõni grupp mu ette. Panin mööda. Siis tuli järgmine, sõitis must mööda ja jäi tirri ette laskma. Natuke ajas närvi, aga ma ei saanud intervallsõitu (ehk siis kiirendan, puhkan, kiirendan, puhkan, jne) hakata täispika ajal tegema.

Esimeses joogipunktis võtsin esmalt vett ja siis spordijooki. Mait sai selle videole, kus ma sõidan üks pudel käes, üks pudel hammaste vahel ja otsa ette kirjutatud küsimus: kuidas ma saan eest pudeli täis, ühe pudeli taha korvi ning ühe pudeliga end kasta? Video pealkiri oli: no kui tasuta antakse ja ruumi on.

Pärast lennujaama ehk u 30 km läks see ebamugavaks. S.t reaalselt sõidetigi tuules. Oma hiljutise Joroineni paugu tõttu otsustasin piinliku täpsusega sõita nii nagu vaja. Sõit pidi algama Kawaihaest, seni võis kergemalt võtta. Ma ei pikutanud, aga päris oma sõitu ma küll teha ei saanud. Vaata, mis tagataskus on, pärast saad teada, miks.

IMG_5596

Vaatasin kella. Ebareaalselt aeglane olen. Kas tõesti sõidan täna kuus tundi seda rada? Kawaihaest hakkas rada pisut tõusma. Tundsin, et jalad on head ja ei hoidnud end tagasi. Nägin, et ma pole kõige kehvem. Väga üksikud võtsid mu tempole sappa. Saades möödumistest jõudu, olingi peatselt juba Hawis. Sander teavitas tagasipöördel, et olen 38. MA OLEN VIIMANE JU?! Minu vanusegrupis oli 72 võistlejat, tagapool kui keskmine. RESTART. Mait küsis, kuidas on. Videost on näha, kuidas sõnagi lausumata mööda sõidan ja vett pähe kallan. Mul oli restart pooleli.

Pooleli restart:

Ma pean päriselt sõitma hakkama. Hakkasingi. Hawist ei puhunud räme tuul ja sõitsin lebolt asendis alla. Tummisema reiega tüdrukud väntasid must mäest alla mööda, aga peatselt tulid väiksed põksud ja panin kintsud tööle. Mõjus. Kaks tüdrukut, kellega olin pikalt jo-jotanud, jäid maha. Juba olingi Kawaihaes tagasi. Seal oli vastik pikk tõus. Lootsin seal kedagi kaasaelajat näha, aga seal ei olnud kedagi. Rassisin edasi. Oli oht, et Waikoloast alates tuleb vastutuul. Aga ei tulnud. Mul oli mõnus vändata ja vahepeal oli üle 40 sees.

IMG_5598

Nägin kahel korral, kui võistlejad kaardid said. Suured mehed üksteise tuules ja ma jõudsin neile järgi. Häh! Sain isegi kohtunikelt kiita, et tublisti üksipäini sõitsin. Millalgi saime kerge sahmaka vihma. Jooksu ajal pidi üldse palju vihma sadama.

IMG_5578

Ahjaa, mul oli üks päris probleem ka. 30. sõiduminutil avastasin, et sooladosaatorid käivad lenksul ringi. Panin need eelmisel päeval näpitsatega niimoodi kinni, et nipukad tõmbasid aerobaridesse vaod sisse – paistab, et polnud piisav. Olin õnneks Keila täispikal avastanud, et saan aeroasendis seda jubinat keerutada ja saan kapslid kätte. Toitumine läks kenasti. Geel ja Cliffi blocksid kordamööda. Viimased on kummikommilaadsed energiapommikesed. Tore oli ajaviiteks midagi vahepeal närida. Kawaihae kandis suunaga Hawi poole avastasin, et mul on dosaador selja taskust läinud. Järgnes neli roppu sõna. Õnneks ei olnud väga palav ja üks dosaator oli veel täis.

Mis aga oli sellest kehvem, oli see, et Säde pudelihoidjad vedasid mind alt. Seni olid vaid väga raputaval teel pudelid tagant ära kukkunud. Joogipunktides pakutavad veepudelid olid aga peenemad ja vedelama materjaliga, mistõttu lendasid need mul alatasa tagant. Hakkasin punktides nii palju kaanima kui võimalik. Eelviimases punktis teadsin, et pean kahe pudeliga linna poole minema, kuna muidu jään kuivale. Proovisin juba eelviimases punktis, kas saan pudeli selja taskusse panna, kuhu mujale ma selle muidu pannud oleks. Mahtus ja toimis. Mingi hetk nägin kellalt, et ma ei tule midagi kuue tunniga. Teadsin, et 5.15-5.20 tuleb. See ei ole üldse paha.

Viimased pildid ratta seljas, kus kingad on juba jalast – milline vabastav tunne!

IMG_5601-1

Kui äss tunne see oli, kui vahetusala alguses ratas võeti. Seni olen kõikidel võistlustel ise pidanud ratta tagasi hoidjasse viima. Tõttasin sokkis kotini ja siis otse vahetustelki. Juba askeldas järgmine vabatahtlik mu kallal. Ta oli üllatunud, et prillid ära panin. Mul olid jooksuks venna Kimi Räikkoneni prillid, mida olin tema hajameelsuse tõttu saanud pool aastat kasutada. Pidin need tagastama Hawaiil.

Algas viimane etteaste. Jalad ei olnud nii väsinud kui Itaalias. Muidugi see mass, mis kaasa elas oli ka tohutu. Tean nüüd, et jooksu alustades olin kohal 28. Mõnest endavanusest olin siiski rattas mööda saanud.

IMG_5514

Vaatasin kella ja nägin, et tempo on liiga kiire: 4:20 midagi. Proovisin aeglasemalt joosta. Kodu juures täitus u 2 km, nägin esimest korda perekonda. Sain Sandrilt infot, et kümnes koht on 22 minuti kaugusel. Minge kõik metsa. RESTART.

IMG_5576

Vaikselt hakkas väga palav, näete seda mu näost. Pidin pulssi jälgima ja seda mitte üle 165 laskma.

IMG_5603

Ei läinud väga kaua, kui tuli tagasipöörde koht. Ma ei tahtnud enam kellegagi rääkida, ega teada, mitmes olen või kui kaugel on nüüd kümnes koht. Esmalt ootas mind Hualali tõusunukike ja siis Palani killer. Mait ja veel mõned eestlased ergutasid mind Hualalai tillukesel tõusul, aga sain juba siis aru, et fui on ja ma ei tea, mis on järgmine aste fuist, aga see tuleb üsna pea. Üks põhjus, miks venna prillid võtsin oli see, et siis keegi ei näe, kui tagurpidi mu silmad on. Palani tuli üles tippida. Palani teiselt küljelt alla joostes nägin naiste võitjat Danielat. Karjusin talle ergutuseks. Sain natuke jõudu endalegi. Tundsin äkitselt, et suure varba küüntel on valus. Mind ootas 30 km kannatust. Tempo oli paika loksunud – natuke alla 5 minuti kilomeetrile.

Viidikul Hualalai tõusunukike:

Õnneks tuli peatselt joogipunkt ja siis järgmine joogipunt. Olin seda teed vast 50 korda läbinud, mistõttu teadsin, mis mingi nurga või põksu taga on. Tarbisin punktides kokat, jääkuubikuid, svamme, jäävett, energiajooki, kaasaelajate ergutusi. Üsna pea sain aru, et svammid väga vett ei hoia. Ja veel palavam on, kui natuke aega tagasi. Hakkasin mõtlema, kuidas distantsi peas jagama hakkan, et kergem oleks. Järgmine verstapost oli 15 km. Kui peaksin sealt 5 km edasi jooksma (s.t suutma joosta), on pool joostud. Maidul oli silt: küpsist tahad? Naljakas oli umbes seitse sekundit, siis hakkas jälle raske.

Üks kilomeeter veel ja siis keerab Energy Labi. Mingite imelike rättidega tulid inimesed Energy Labist tagasi. Energy Labi sisenedes käis kõva muusika, 30 sekundiks sain mõtted mujale. Peatselt jõudsin punkti, kus jagati neid vahvaid jääkülmasid rätikuid. See pakkus pisut leevendust. Nägu oli kuivusest nagu krõbisev küpsetuspaber juba. Jõudsin special needs koti kohta. Paluti inimestel hõigata, kes tagasitulles kotti soovisid. Mul oli sinna valmis pandud keeratava korgiga pudelis energiajook, mõned geelid, soolakapslid ja valuvaigisti. Ma ei hoolinud nendest ja olin hõikamise asemel vait. Jõudsin Energy Labi lõppu, see tähendas, et linnast kaugemale enam joosta pole vaja. Peatselt hakkasin laugest mäest üles rassima. Ei läinud oluliselt raskemaks, kuna juba oli piisavalt rõve. Mõned kõndijad, kellest möödusin, andsid jõudu juurde. Mu jooksutempo ei olnud kõige kehvem, sest jooksin ka mõnest sportlasest mööda. Raske oli kõikidel.

IMG_5577

Igas punktis tahtsin esmalt käised märjaks saada, siis pähe vett panna svammidest, juua ja jääkuubikuid lisada kombesse. Sain Energy Labist üles. Kellal oli 30 km. RESTART viimaseks 12 kilomeetriks.

Kui hull 12 km ikka olla saab? Saab olla väga hull. Avaldasin kolmel korral, et ma ei taha enam elada (natuke mustemate sõnadega). Üsna pea jõudis asi selleni, et ma ei liikunud edasi kilomeeter haaval, vaid ootasin iga 500 m täitumist. Hea, et kael kella passimisest kangeks ei jäänud. Aga ma vajasin seda, et näha, et olen suutnud järgmised 500 m läbida ja nii ju lõpuks peaks ka lõpp tulema. Ma tahtsin nii väga kõndida. Tegelikult päris seista, sest jalad olid väsinud, keha oli väsinud ja mul oli ikka palav. Aga mis see aidanud oleks? Finiš oli ikka 10 km kaugusel.

Miks ei saja seda lubatud vihma ja miks ei lähe see päike juba looja. Mait soovitas mul u 7 km enne lõppu võtta eesmärgiks ühe Skinfiti kombes tüdruku. Tal oli mingi pilt – mõtlesin, et eriti halvasti joonistatud torbiku jäätis, aga tuli hiljem välja, et see oli Internetist maha viksitud koogilõik. Ütlesin viisakalt ei, vahest raputasin ka pead, ei mäleta. Igajuhul näitasin vastumeelsust tema ideele. Ta jätkas mu motiveerimist, kuni viskasin teda käes olnud jääkuubikukesega. Võitlesin pisaratega. Iga 500 meetrit oli raske. Muidugi ma oleks tahtnud kalpsata ja kõikidest mööda joosta. Mul olid lõualuud juba väsinud hambad ristis jooksmisest.

Kõik mõtted seoses resultaadiga, mis mul kunagi olnud olid, ja millest enamikest loobusin, kadusid juba 10. kilomeetril, 20. km sain aru, et ainus eesmärk on lõpetada, 35 km seadsin eesmärgiks, et ükskõik, mis, aga ma ei kõnni. Mulle tuli kõndivaid tüdrukuid selg ees vastu. Vahel vaatasin tagasi, et kas üks või teine võtab mulle sappa. Elluärkajaid ei olnud. Oli ka selliseid tublisid, kes minust vaprast mööda jooksid. Õnneks küllaltki vähe ja need üksikud mind ei heidutanud.

Tempo langes vahepeal 5.20 peale. Korrutasin endale, et kõik on parem kui kõndimine. Tundsin, et mingid eriti suured villid varvaste all on katki või kohe katki minemas. Surusin veel hambaid kokku. Sigavalus oli.

Jõudsin viimase tõusu alla. Nägin seal vanemaid. Ema pakkus lippu. Tundsin, et ma ei vääri seda oma aeglase aja tõttu ning ma ei ole võimeline kandma ühtegi lisagrammi. Isa jooksis minuga kümme sammu, et viimane ponnistus lindile saada. Vaatasin seda videot järgmisel päeval ja mul tulid pisarad silma, sest mulle meenus, kui raske see tõus oli. Mitte raske, et pulss on 180. Vaid nii raske, kuna sa oled juba nii mitu tundi pingutanud ja lihtsalt on raske end sundida ja elimineerida muud lollid mõtted.

Palanist allajooks oli nii valus, kuna suurte varvast küüned olid juba kohutavalt hellad ja villid olid juba sentimeetri sügavused. Oleksin tahtnud alla veereda. Aeg jooksis, polnud aega. Kaasaelajad olid rõõmsad. Teadsin, et täna jään ellu. Sander ütles, et ees on pooleteist minuti kaugusel naine, naised, ma ei tea, mis, aga ma karjusin talle vastu, et ei taha neist mööda minna (pigem, et ma ei jaksa, oli mõte). Nutsin jälle kolm hingetõmmet. Üks paistis 10 meetri kaugusel. Ma ei tea, kust see tuli, aga panin hoogu juurde. Sa ei saa kunagi lõpus kellestki poolkõva sammuga mööda minna. Kui lähed, siis hooga, et tal mingitki soovi sinuga kaasa tulla ei teki. Paistis järgmine naine. Hoog oli veel sees. Kas Sander ütles, et kolm naist on minu ees? Mu jalad jooksid koos mu vaimuga, iga rakk tahtis must lahti öelda. See oli täiesti kontrollimatu jooks. Lootsin, et väsimuse tõttu jalga välja ei vääna. Viimane saakloom paistis ees ja võttis parasjagu lippu – oma viga. Marko ütles, et võistlus lõppeb finišis. Täna ei võitle ma millegi hea eest, aga võibolla kunagi tuleb mul sellisel moel pingutada. Jooksin nii nagu aju käskis ja jalad tegid (jälle need naiivsed jalad) lõpuni. Tahtsin isegi svammidest loobuda lõpupildi jaoks, aga prügi maha viskamine pole ju lubatud. Ootasin paar sekundit enne kui kella kinni lõin. Et ikka ilusa finišipildi saaks.

IMG_5575

Mul käis pea ringi ja kõik surises. Tahtsin pikali visata, aga juba tulid vabatahtlikud ja hakkasid mind käimisel abistama.

Liikuval pildil nägi see välja umbes selline:

Finišijoone ületamisega oli aju jalgadest lahti öelnud ja need töntsid lihtsalt tatsusid sinna, kuhu suunati. Ainus unistus oli pikali saada. Teekond sinna oli maailma kõige pikem, vahest 200-300 meetrit. Olemine läks kunagi pisut paremaks. Maha istudes sain aru, et see piin on lõpuks läbi. Mul ei olnud peas mõtet, et oh jess, rekordi tegin. Mõtlesin ainult sellele, kui valus, vastik ja raske mul kümme minutit tagasi oli. Peatselt ilmus Sirlet, kelle kaelas lihtsalt nutsin natuke. Loodan, et ma teda oma halaga ära ei hirmutanud. Sirleti juuresolekul ei ole võimalik kurvaks jääda, olin varsti uuesti normaalne.

Võtsin essana tossud jalast. Verd ei olnud, aga paar 2.0 kategooria lõhkist villi ja ilusa küünealuse tooniga küünt. Neid pilte ma ei pane, aga nädal aega käisin croksidega. Mul on uus mudel, need on viisakad.

Rekordi ma siiski tegin, 13 minutiga. 10 tundi jäi alistamata. Top 6 või top 3 jäi saavutamata. Olin 11 oma vanusegrupis. Eelmise aasta võiduaeg oli 10:08. Sel aastal mahtus sinna ette 11 sportlast. Mul ei jäänud midagi kripeldama ega sisse. See oli minu tase 13.10.2018. Vahest oleksin võinud rattas nahaalsem olla. Vahest oleksin võinud kiiremini ujuda. Vahest, vahest, vahest.

IMG_5521

PS! Ironman is much fun!

Veest väljudes olin oma vanusegrupi 55, naistest 350 ning üldis 1526.
Rattalt naastes olin oma vanusegrupi 28, naistest 133 ning üldis 1169.
Tõus jätkus jooksus.
Finišis olin oma vanusegrupi 11, naistest 68 ning üldis 778.

Kokku olla meid olnud u 2400, naisi 650 ning minu vanuseid 70.

ujumine – 1.13.53 – 100 m 1.54
ratas – 5.13.34 – keskmine 34,5, np 176 W
jooks – 3.31.42 – keskmine 5:00
kokku 10:04:47

Õnnestusin 10-st 8. Mitte tolle päeva, ettevalmistuse ega soorituse osas, aga üldiselt jäi ikkagi midagi kripeldama. Mingi staadiumini pidi see edasiviiv jõud olema :)

Hawaii sloti saamine ja teekond kuni "laupäev Hawiil" on mu elu üks ägedamaid seiklusi. Vend küsis pärast võistlust, kas kõik ohverdused olid siis seda väärt. Olid. Kümme korda lausa olid.

IMG_5606

Mahalo!