mina

mina

Minu nimi on Maria ja olen võlutud triatlonist.

23.09.2017 tabasid mind korraga hea vorm ja õnn ning kvalifitseerusin Hawaii Ironmanile. Olen viimasel kahel aastal pool ööd üleval olnud ning võistlust külmavärinate saatel jälginud. Sinna pääsme saamine tundus midagi utoopilist, võimatut. Sellist eesmärki omale esimeseks täispikaks triatloniks ei võtnud, aga ehk flirtisin sellega oma mõtetes?! Vastab tõele, et oma soovidega tuleb ettevaatlik olla.

13.10.2018 on päev, milleks valmistun. Siis toimub 40. Hawaii Ironman. Kuna tõotab tulla põnev teekond, mõtlesin seda enda, perekonna ja mõnede pöidlahoidjate jaoks kajastada.

IMG_0595

Lisaks Hawaii slotile sain ka selle muheda kipsist mehikese, mida kannan endaga kaasas

Katsun olla loominguline ja pakkuda rohkem kui numbrid, kilomeetrid ja pulsisagedused. Palju on tundidepikkust tööd, aga selle käigus saab palju nalja ka. Ja tähekeste nägemine kõrge pulsisageduse tõttu on juba elamus omaette.

Ma ei saa ühegi muu vabaaja tegevusega nii head tunnet kui mõnusa või õnnestunud trenniga. Kui ikka hommikul ujud režiimid ilusti ära, siis võib pussnuge ka sadada, minul päike paistab. Päike ei paista aga koguaeg. Hiljaaegu avastasin, et ujudes ei saa nutta (ajab ikka nutma küll, kui eelmisel nädala ära ujutud režiim välja ei tule) - õhku ei saa peale. Muideks, andsin uueaastalubaduse ka – higistan vähem väikeste asjade pärast ja võtan elu vabamalt ja lõbusamalt!

PS. peast maria tuli sellest, et mul on üks ja eriti armas õde, kes on mu top 3 pöidlahoidja. Kui ma 2011. aastal esimese maratoni Amsterdamis jooksin ja u 37. kilomeetril raja ääres kaasa elavast õest möödusin, soovitas ta mul rajalt maha tulla. Nalja viluks teeb ta seda tänase päevani. Aga tema on mulle aegajalt öelnud, et olen peast jurist, kui midagi liiga tõsiselt võtan, või kui oma spordist liiga õhinal räägin, siis olen peast triatlon. Nii see peastmaria.blog sündiski. Kui kõik ausalt lõpuni ära rääkida, siis maria.blog aadressi kasutamine maksnuks lihtsalt 107 tuhat eurot aastas. Ma ei veel ei ole triatloniga nii palju teenima hakanud :)

kuidas siia jõudsin?

Vaatasime hiljaaegu 27 aasta taguseid videoid - olen tänulik vanamatele, et nad mind ära ei andnud. Ma oleks nagu koguaeg ergutite mõju all olnud, aga kahtlen selles sügavalt. Kusagile tuli see energia panna.

Mäletan, et esimesena käisin võimlemas. Sellele järgnes rühmvõimlemine ja tennis. Pikemalt jäin püsima kergejõustikusse ja seda 10+ aastaks. Lemmikalad ehk siis (ilmselgelt) need alad, kus hea olin, olid tõkked, kaugus ja mitmevõistlus. Olin omal ajal selles päris äss. Mingi hetk tuli vigastus vigastuse otsa, trenn ei pakkunud enam pinget ja enda mäletamist mööda jätsin kergejõustiku päeva pealt maha. 12. klass oli lõpetamisel ja keskendusin õppimisele (loe: tuupimisele).

Ülikoolis keksisin paar kuud peegli ees erinevate tantsuliste elementidega trennides, kuni sai aru, et see pole mulle. Ühtäkki avastasin end uuesti kergejõustikust. Sain taas päriselt pingutada, aga see lõbu kestis kuni ülikooli lõpuni, mil kolisin Tartust Tallinnasse tagasi.

Aastat 2011 pean enda kestvusspordi alguseks - sõber Rasmus kinkis mulle sünnipäevaks Ööjooksu poolmaratoni registreeringu. Olles kergejõustikus jooksnud soojenduseks kaks või kolm 400 m ringi, mäletan selgelt oma esimest pikka jooksu, mis oli 14 km. See oli mu elu pikim jooks. Jooksnud aga poolmaratoni alla kahe tunni nii, et neljandal kilomeetril olin tulipunases ja kümnendal kilomeetrist hakkasin uuesti jooksma, pidin koheselt proovima ka päris maratoni.

Kolm aastat jooksin aastas maratoni või kaks. Siis osalesid isa ja vend Otepää triatlonil, kus ka mina pidin (s.t tundsin eriti tugevat tahet) järgmine aasta stardis olema. Venna järgi olen paljusid asju hakanud tegema, nt keeldunud söömast rosinaid, kuna need on vastikud kuivanud viinamarjad ju. Sealt edasi olen tegelenud kolm aastat triatloniga ja sügisel maratoni peale jooksnud, kuna vormi peaks olema.

IMG_0647

Elu esimene triatlon Orisaares (2013)

Alates 2011. aastast treenis mind Margus Pirksaar. Margus uskus tihti minusse enam, kui ma ise. Olin ju loomult sprinter, kes mitmevõistluse 800 m lõpus silmad kinni jooksis, kuna nii oli oluliselt kergem. Kusjuures mul oli otsustatud, et kui läbi mingi ime 3.30 maratoni peaksin ära jooksma, panen tossud nurka. Täna on koridoris kolm paari aktiivselt kasutuses olevaid tosse ja pikamaajooks pakub jätkuvalt väljakutseid.

Kahe treeneriga õnnistati mind 2017. hooajal. Marko Albert õpetas, kuidas ujumine käib. Esimest korda Marko silma all basseini hüpates sain positiivset tagasisidet, et ujuvus on mul enamvähem olemas ja siit saab edasi minna küll.

Pärast kvalifitseerumist Hawaiile otsustasime treeneritega, et teen 2018 hooaja Markoga. Just hiljaaegu tekkis peas nali - kui palju üksi trenni teed, siis õpid endaga teistmoodi suhtlema. Olin veebruari esimesel nädalavahetusel Otepääl Jooksupartneriga suusalaagris ja trennikaaslane küsis Kristelilt, kas ta tuleb neljapäeval Tartusse ühistrenni. Kristel vastas, et kas sul on tõesti jäänud mulje, et valin ise, mida teen - mul on ju treener, kes ütleb, mida ma teen. Esmaspäeval pärast laagrit oli mul ujumine, mille lõpus oli 10x50m režiim 1.00 ja hingamine üle 5. See on juba level 2, kui treener ütleb, millal hingata võib. Naljakas oli. Kahel viimasel režiimil enam nii naljakas ei olnud ...

olengi jõudnud tänasesse päeva, küsimusi?