kaks nädalat puhkust

kaks nädalat puhkust

Kaks nädalat puhkust sai eelmisel pühapäeval läbi. Kuidas oma väärtuslikku neljateist päeva kasutasin? Parimal võimalikul viisil – koos Tr1hardsi pundiga trenni tehes Otepääl.

Enne kui laagrist räägin, teen lühikese põike olümpiadistantsi eestikatele, mis toimusid 30.06.2019 Valgas. Võistluse eelselt lugesin eelmise aasta Valga võistluse blogipostitust, ohkasin ja pööritasin silmi. See on minu jaoks nii teine ala, kuna pulss on hoopis muu kui poolpikal või täispikal, mille jaoks valmistun. Algusest lõpuni peab üleni pingutama ja mul ei ole vajalikku kiirust nii lühikese distantsi jaoks.

Ujumine oli oluliselt mõnusam kui eelmisel aastal, mil see oli täielik pesumasin. Osalejaid oli vähem ning ei olnud tunnet, et keegi (või pooled?) sind uputada tahab. Pingutasin enda meelest rohkem kui Otepääl ja aja järgi olingi sekundi võrra kiirem 100 m peale. Väljusin veest neljanda naisena, tavaliselt olen mitu kohta tagapool. Esimese tüdruku sain kätte kohe esimesel kilomeetril. Teadsin, et ees on Katrin ja Paula-Britt. Sõita oli ka üsna lahe, kuna suurt hulka võistlejaid minu ees ega taga ei olnud. Jalad tundusid normaalsed. Esimene ring sõidetud, sain Markolt teada, et Paula-Britt on 3:30 asemel 1:50 kaugusel. Sain tema kätte teises tagasipöördes. Tore küll, aga vatid ei olnud need, mida pidin sõitma. Mõtlesin, et proovin end rohkem sundida ja riskida, kuna tagant tulijad ei oleks tohtinud minust kiiremini joosta. Jooksu ajaks oli palavaks läinud ja tundsin, et olin rattas pisut vedelikuvõlga jäänud. Proovisin igast punktist saada nii palju juua kui võimalik. Hoo pealt on see siis kaks kolm lonksu ja natuke vett pähe. Vaatasin tempot ja pulssi ja nentisin, et tugeva pingutusena nagu see võistlus pidi olema, läheb see kirja küll. Need lühikesed distantsid on ikka öäkad küll. Sain Katrin Zaitseva järel üldis naistest teise koha. Ujumine: 25:31 (1:39), ratas: 1:07:32 (keskmine 36,5) ja jooks: 40:42 (4:20). Jäneste kaksikvõit.

collage-67

Esmaspäevast hakkas laager. Treenin tavapäraselt üksi ja kui Marko kunagi ütles, et nad tulevad suvel Otepääle laagrisse, läksid mul silmad särama ja lootsin, et saan ka sellest natuke osa võtta. Teistega treenimine paneb rohkem pingutama, eriti kui nad on sinust tugevamad.

Teisipäeval oli esimene pikem ratas – 3:20. Pole eales sellises vihmas sõitnud. Vahepeal oli teel rehvi kõrgune vesi. Põdesin, et vahest on nüüd jube libe, aga kuna grupp sõitis sama hooga edasi ja vihma sadas nii kõvasti, et rääkimist ei oleks kuulnud, lülitasin oma hirmud välja. Rattasõit vihmas sai uue tähenduse. Järgmisel hommikul tõustes tundsin, et üks kõrv on pisut hell. Otseselt valus veel ei olnud, aga ka neelata oli ebamugav ning laagri teisel päeval ei ole mõtekas haigeks jääda. Hakkasin rohkem peapaela kandma ja rohu abiga oli mõne päevaga halb tunne kadunud.

Esimene mõnus trenn oli kolmapäeval – 10x1 km üle 500 m. Pulss pidi olema kuni 166 ehk siis pigem mõistlik kihutamine. Kui enne trenni tuli juttu, mis tempoga neid jooksen, pakkus Marko 4.00. Kena viis noorte motiveerimiseks. Esimese kihutasin natuke kõrgema pulsiga 3.48. Järgmise pidin õigesti jooksma. Tuli 3:58. Siis juba tekkis soov ja hasart, et äkki jookseks ikka 4:00 tempoga kõik ära, kuna tunne oli enamvähem hea. Ja jooksingi. Ükski ei läinud üle 3:59. Poleks seda elus enne trenni arvanud.

IMG_7998

Õhtul oli ujumine delfiinidega ehk siis kiirete ujujatega. Ujusime erinevaid asju, aga kuna mu ujumine on nagu ta on, siis mäletan, kui õnnelik ma olin, kui kord ühest neist labadega mööda ujusin. Tal ei olnud labasid, aga siiski. Nad ju ujuvad jalad ees ka minust kiiremini.

Neljapäeval oli esimene kümneminutiste lõikudega neljatunnine ratas. Kuigi poisid kihutasid eespool, oli ikkagi koos toredam pingutada. Vihma ei kallanud.

Reedel tulin koju Tartusse ja mind ootas pärast hommikust režiimide ujumist 1:40 rahulikku jooksu. Rahulik on täna minu jaoks pulsiga kuni 155. Sealt on veel mitu head lööki enne kui aeroobne lõpeb. Ma ei suutnud mingi aeg oma silmi uskuda. Kuigi keha andis juba mõningasest trennist tunda, olid jalad kerged. Mu nägu säras totakalt, kui nägin, et tunni aja peal ei olnud ka tempo langenud. Viimased kaks kilomeetrit vajasid natuke vaimset motivatsiooni. Jooksu lõpetades kirjutasin Markole esimese asjana keskmise pulsi, mis oli 152, ja palusin tempot pakkuda. Ta arvas 10 sekundit aeglasema. Jooksu keskmine tempo tuli 4:41, mis on mu elu rekord, kui trenni pikkadel otsadel oleksid elu rekordid. Jalad muidugi olid täitsa kapsad, aga totakas naeratus oli õhtu otsa näol.

Laupäevaks näitas ilmateade ainult sadu. Trainingpeaks näitas viis tundi ratast. Selleks tuli vaimselt valmistuda. Kuna noortel oli kolm tundi ratast, siis sõitsin 45 minutit enne trenni algust üksi ette. Ka selles trennis olid mul lõigud ja esimesel lõigul, kus jalad tundusid täiesti makaronid, mõtlesin endamisi, kuidas selle trenni küll vastu pean. Aga kui sõbrad seltsi sain, läks juba mõnusamaks. Hakkas sadama. Mitte nii hullult kui eelmisel päeval, aga rattakompuuter näitas hiljem, et keskmine temperatuur oli 8 kraadi. Kiled ja jutud, mis seljas olid, olid kõik ammu märjad. Mäletan hetke kui kaks ja pool tundi täis sai ja mõtlesin, et pool on ju veel. Jahe oli. Ees vedamine aitas, sest siis sai sooja. Vaatasin oma küünte värvi ja see oli jätkuvalt hele. Kui mul päriselt külm on, muutunuvad need esimesena sinakaks. Seega ei ole külm. Kui uuesti külm peale tuli, mõtlesin Reedale, kes käis hiljuti Ecuadoris seiklusspordi võistlustel (Estonian ACE Adventure team). Ma ei mäleta kahjuks mitmepäevane seiklusspordi üritus see oli, aga lugesin nende postitust võistluse kohta facebookist ning kuulsin seda otse Reeda suust Otepää toidupoes ees, kuidas nad pidid vahepeal vihma ja tuule käes kuus tundi ootama, et valgeks läheks, et nad saaks teekonda jätkata, kuna nad olid eksinud. Reeda pidi kuus tundi istuma ja ootama vihmas ja ta oli juba enne seda mitu tundi või päeva rajal olnud. Mis see kaks ja pool tundi veel vastu pidada on. Läks oluliselt kergemaks. Noored keerasid mingi hetk koju ja tegin veel endise Trismile ringi koos Kääriku otsaga. Sellele vahvale sõidule tuli 20 minutit jooksu otsa, kus sain lõpuks sooja. Olin üleni väsinud. Tahtsin süüa ja ainult voodis olla.

Pühapäeval ootas ees 20 km jooksu, Sihvalt mööda kruusateed Kassiratta poole. Johannes ja Armin anti mulle seltsi kaasa. Iga viie kilomeetri tagant tuli pulssi pisut tõsta, aga jooks oli üleni aeroobses. See lainetav tee nõudis ka madala pulsi juures arvestatavat pingutust. Poistel oli luba viimased viis kilomeetrit tempost lisada. Silmapiirilt nad ei kadunud, aga vahe tuli sisse küll.

IMG_8586

Esimese nädala skoor tuli 26,5 tundi, sellest orienteeruvalt ujumist 5:30 (17 km), ratast 13:20 (400 km) ja jooksu 6 tundi (70 km).

Teine nädal algas kolmetunnise raskema rattaga Otepääl. Üks Trismile ring, üks Pühajärve ring TT (ehk siis hea tugeva tempoga), üks Trismile ring ja üks Pühajärve ring TT. Mäletan, et nägin kunagi Kaidi Kivioja seda ringi poistega kihutamas, kui Mäe tänava Elva suusatajate onnis elasime ja laagris olime. Mul tulid toona külmavärinad peale, kui seda pealt vaatasin. Nüüd sain mina seda lõbu proovida. Ringi pikkus oli 13,2 km. Meid lasti minutiste vahedega kihutama ehk siis esimesi tuli taga hakata ajama. Marko sõitis esimese ringi mul kõrval, mistõttu sõitsin nagu homset poleks, või siis nagu teist korda sama pingutust poleks vaja teha. Sain millalgi eesmised kätte. Juss sai mu vast 2-3 kilomeetrit enne lõppu kätte. Viimase Sihva mäe sõitsin Marko (ausõna ta ise kutsus), kuigi lõpus jäi siiski väike vahe sisse. Laskumisel juba vaatasin, et libisen neile pisut järgi, aga nad hakkasid kihutama ja panid hoopis teise käigu sisse. Nemad pingutavad, mina pingutan. Uhh, esimene sõidetud. Rõ-ve. Läksime tagurpidi Trismile ringile (30 km). Kulmud olid üllatusest juuksepiirini, et kuidas teise sõidan ära nende makaronidega, mis puusast all pool liiguvad, aga erilisi elumärke ei avalda. Paar kilomeetrit enne stardijoont küsisin Markolt, et kuidas läheneda sellele olukorrale. Ta naeratas ja ütles, et esimese kilomeetri sõidad samamoodi, kui esimesel ringil. Teise kilomeetri sõidad samamoodi kui esimesel ringil. Sama lause tuli ka kolmanda kohta, mispeale katkestasin teda ja ütlesin, et ta ei pea oma suud rohkem kulutama ja sain aru. Naeratasime üksteisele mõistvalt. Panin sel korral esimesena tuld. Kaarel sai mu juba Mäe tänava laskumisel kätte ja Juss millalgi hiljem. Ju ma pingutasin, et ei mäleta. Marko sõitis sel korral poistega. Tunne ei olnud enam nii hea kui esimesel korral, aga pingutasin hambad risti nendest mägedest üles, alla, natuke paremale ja vasakule ja saigi läbi. Neli tundi hiljem kirjutasin treenerile, et mulle väga meeldis see trenn ja kas teeme veel.

Teisipäeval ujusime koos Tartus, kuna Pühajärve bassein oli kinni. Mul oli kavas 100+200+300+400+300+200+100, režiimiga 1:45. Hawaiil ujusin 100 m ajaga 1:54. Jätkuvalt ei tea, mis seal rajal tegin. Kes mõistatuse ära lahendab, saab auhinnaks paari minu vanasid tossusid muruniitmise jalanõudeks. Väljusin viimase režiimi lõpust poole kehaga basseini põrandale ja ahmisin õhku nagu kuival olev kala. Õhtul oli kahe tunnine pikk rahulik jooks koos 5 ja 10 minutuliste tempokamate lõikudega Otepääl kruusateel. Kui seal treenides ka tugevaks ei saa, siis ma ei tea, kus saab.

Kolmapäeval ootas ees viis tundi ratast kahekümneminutilise pealejooksuga. Neljapäeval oli puhkepäev – saare ümber ujumistiir ning jõusaal.

IMG_8785
IMG_8784

Reedel pidi olema kolmetunnine ratas koos kolme Pühajärve kiire ringiga, Mäe tänava kaudu muidugi. See oli esimene trenn, mis poolikuks jäi. Mul jäi juba kolmapäevases trennis tagumiku ülaosa valusaks, mis natuke häiris ka alaselga. Selles trennis aga viskasin pärast esimest Pühajärve ringi kõrvalteel pikali ja venitasin selga. Mõõdukalt kannatamatu oli rattaseljas olla. Tegin teise ringi veel, aga ma ei suutnud enam vajaliku pulsiga pingutada, kuna justkui põletav valu oli alaseljas ja ma ei saanud jõudu juurde panna. Otsustasime, et kolmandat seeriat ei tee ja sõidan veel 30 minutit peale. Pealejooksul tundsin, et seljalihased on piparkoogipäts, mis on kergelt krampis. 40. minutil läks tunne paremaks. Kuigi enne kripeldas, et üks ring tegemata jäi, siis jooksu järel mõistsin, et sai siiski õige otsus sel korral tehtud. Kella neljaks sain Herje juurde massaažiaja ja elu läks paremaks. Õhtune ujumine tegi ka paremaks, või siis lootsin, et teeb paremaks. Pühapäeval oli ees kuus tundi ratast ja oli hetki, kui mul ei olnud väga lootusrikas tunne selle läbimise osas.

IMG_8629

Laupäeval ujusin avavees 45 minutit ja sõitsin ratast Tartu Triatloni kaasaelamisega 1:20. Tr1hardsi noored olid reedel rattad meie juurde Tartusse toonud ja pidid laekuma kell 15. Jõudsin kodus neile surveka anda, natuke süüa ja pidin oma 21 km jooksule minema. See oli kahe nädala jooksul neljas 20 km jooks. Kui jalad väsinud olid ja peas ka raske oli, mõtlesin, et pean pingutama, et kähku koju jõuda ja oma noortele kaasa minema elama. Juba päeval oli nii mõnus teistele sõpradele ja tuttavatele kaasa elada, et olin isegi elevil, et neil õhtul ETU cup võistlus oli. Olin just pesemast tulnud, kui Marko helistas ja ütles, et Jussi autos on üks kalpiso ja seda oleks starti vaja. Kell oli 17.36, start oli 18.00. Pidin rattaga minema, et saaksin rohkem kaasa elada ja poodi minema, aga kiire analüüsi tulemusena jõudsin järeldusele, et tühja need minu plaanid, kalipso on vaja valguskiirusel linna toimetada. Marko sõitis rattaga mulle vastu ja andsin kalipso üle. Saatsin paari minuti pärast smsi küsimusega, kas jõudsime. Jõudsime. Saime preemiaks paki Komeedi komme. Õhtul võtsin väsinud sportlased chilli con carnega vastu. Ma pole veel seni elus kolme potiga süüa teinud, kuna ka meie kõige suurem pott oli liiga väike.

Pühapäeval ootas ees kuus tundi ratast. Kolm tundi olid meiega ka noored (aktiivse taastumise uus tase) ja edasi jätkasime neljase pundiga. Puka tee peal läks minu jaoks kangutamiseks. Võtsin julguse kokku ja tegin kriisikoosoleku. Ütlesin, et mina nii järgmist kolme tundi teha ei taha ega jaksa. Kaaslased tulid mulle vastu ja edasi oli juba hea sõit. Viimane pealejooks 20 minutit ja oligi laager läbi.

Teise nädala skoor tuli 30 tundi, sellest orienteeruvalt ujumist 3:30 (11,7 km), ratast 18:05 (535 km) ja jooksu 5:10 tundi (61 km).

Nii hea oli grupiga koos treenida, kus teised on tugevamad. See motiveerib ja paneb rohkem pingutama. Aitäh Tr1hardsid ja Marko, et mu laagrisse kaasa võtsite ja teisel tasandil treenida aitasite.

Meestel on keskeakriis neljakümnendates. Minul on kolmekümneaastaselt soov olla kakskümmend ja treenida Tr1hards tiimiga. See on lihtsalt nii äge punt veel ägedama treeneriga (sorri sõbrad :)). Ma usun, et nad saavad aru ja hindavad seda, mis neil on.

Eelmine nädal oli laagri järgselt kergem ning trennis oli üsna unine ja loid olla. Selline siis on puhkenädala tasu. Nädala keskel küsisin Markolt, millal juba paremaks läheb. Laupäeval pidanuks olema juba enamvähem. Laupäeval oli kavas 2:40 ratast ja õhtul 10 km testjooks, s.o 2 km soojaks ja 10 km nii nagu alati. Sama ring ja sama pulss ehk siis kuni 168-170. Sain ajaks 41:55 (4:12 tempo). Eelmisel aastal jooksin 45 minuti kanti. Superjess.

e52c01fd-d35f-4a1e-bfd0-073970a5a7e8