/ võistlus

ironman Tallinn

Nublu ei arva suurt bloogeritest. Aga ma kirjutan ikka, kuidas Ironman Tallinn läbi minu keha ja pea läks. See ilu ja valu ununeb muidu nii kähku. Vabandan videote kvaliteedi pärast, olin trennis, kui juutuubi õpetati. Aeg neis polegi pilt oluline, vaid heli.

Enne võistlust

Enne võistlust oli mul ainult üks mure – kas ujumine ikka toimub ja õiges pikkuses. Vajate arusaamiseks väikest eellugu.

Kui eelmisel aastal pärast Hawaiid Markoga arutasime, mis järgmiseks, jõudsin selleni, et tahaksin kiiret rada proovida, et Eesti naiste rekordit üritada. Kui mu täispika rekord oli 10:04:47 ja see oli tehtud Hawaiil ning ajaparandus võrreldes eelmisega oli suurusjärgus 13 minutit (esimene täispikk Itaalias 10:17:29), siis tundus kümne tunni alistamine lahja eesmärk. Mis järgmine pügal oli? 23 minutit kiirem Eesti naiste rekord 9:41:42, Alma Sarapuu. Tundus motiveeriv eesmärk.

Vaatasin võistlusnädala keskel ka teisi Euroopas toimuvad täispikkasid, aga kõik paistsid olevat välja müüdud. Saadjärve oleks ka muidugi variant olnud. Katsusin mitte liiga kaugele ette mõelda, sest starti oleks ma nagunii läinud ja otsus oleks tulnud tund enne starti, kui temperatuur ja distants oleks öeldud. Raske oleks olnud siis ennast võistlusvalmis viia, kui oleksin mõttes juba pool nädalat kusagil mujal uitanud.

Kui selgus, et ujumine viiakse üle Harku, kadus pool mandrossi ning tundsin, et keha on valmis ja tahan võistelda.

Tava kohaselt võistlueelsel õhtul värvisin, kui sees liiga võistluseks läks.

IMG_8978

Võistlus

4.15 oli ärtus. 4.30 oli rikkalik hommikusöök muna, kahe moosisaia ja kohvi näol. Ühe Enerviti tarretiselaadse toote võtsin ka. Autosse ja starti. Sees oli ärev tunne, aga mitte selline, et kõnevõime või mõistus kaoks. Geelipudel, batoonid, soolakapslid, joogid, rehvid. Säde oli valmis. Lisasin ratta vahetusala kotti ühe batooni, kuna tõotas tulla jahedam ilm ja siis on targem tahket süüa. Tegin lahti ka koti sõlme, et hiljem asjad kiiremini kätte saaks.

Vetteminekuni oli aega ja istusin maha. Kui rahvast juba liiga palju oli, läksin aia taha pikutama. Mõne aja möödudes hakkasid kaasvõistlejad mulle vist võistlusteemalisi puid alla panema, aga olin juba peas mujal. Marko naeris ja ütles, et nagu hane selga vesi on nende katsetused minu suunal.

Peatselt tuli selga panna kalipso ja 10 minutit soojenduseks ujuda. Vesi ei olnud soe, vaid meeldivalt jahe. Kuigi ujun aeglaselt, on see paras pingutus ja näiteks 22 kraadi pealt tahab keha juba kalipsos keema hakata. Pakkisin veest tulles kõik üleliigsed asjad kottidesse, avasin Redbulli ja võtsin mitu head lonksu. Arvasin, et vahest hakkab kalipsos märjana pisut jahe, aga ei hakanud. Üsna varsti ütlesin tsau-paka ja läksin stardikoridori.

Stardis olid mu meelest ainult mehed ja paar naist. Lasin paar tavapärast pinge pisarat ja üsna varsti oligi minu kord startida. Otse kollaseni, paremale, valgetest mööda, kollase juurde sisse, välja valgete juurde, kollaseni ja otse starti.

IMG_8981

Jõudes paremale poole äärde, oli äkitselt kottpime ja ma ei saanud aru, mis toimub. Hingates on valge ja kui pea vee alla panin, siis kottpime. Hakkasin katsetama, et kas panen millegipärst vee all silmad kinni, aga sain aru, et hoian neid pärani. Kuna vesi pidi Harkus osades kohades üsna madal olema, siis panin pildi kokku: eesmised ujujad olid muda laiali peksnud ja see kõik kottpimedaks tegigi. Ega muidu oli ka seal pull ujuda. Käe tõmmet enda alt ei näinud, nähtavus oli lihtsalt nii kehva. Paar korda tahtsin kellestki üle ujuda ja keegi tahtis minust üle ujuda, aga muidu läks kenasti. Lihtsalt motiveerisin end ujuma. Pigem oli nii, et jõudsin teistele järgi ja mööda. Mõni üksik oli oma võimeid stardis alahinnanud ja möödus minust.

Veest väljas ja kell kinni. 1:05 midagi (tempo 1:43). Jeppikajeee. Ma ei korda oma Hawaii jama. Ja nats kiirem kui Itaalias. Sten oli mulle 9:40 ennustuse teinud. Ujumine oli ennustatud 1:06 peale. Tuli esimene naeratus.

Vahetusala ja tuld. Kuna tuult pidi nagunii omajagu olema, küsisin Markolt enne starti, millistel sirgetel tuul vastu või küljelt ebamugavalt puhub, et nendeks vaimselt valmis olla. Mäletan, et algus oli suhteliselt hea, Väänast Vitisse pöörates oli nats vastu või küljekas, Vääna-Jõesuust Keila-Joale oli mõnna, sealt Vääna pigem hea. Maanteelt alla paremale mäest alla oli mega ja kui tagasipöörde olin ära teinud, ütlesin vaikselt kaasvõistlejatele, et nad naudiks seda allatuult, sest koha läheb üsna kehvaks. Rassisin kuidagi mäest üles ja Saku poole keeramine tegi meele heaks.

Isegi ringteed olid mõnusad, kuna sain pisut selga sirutada, mis tunda andis. Sama värk, mis laagris, aga oluliselt leebem. Veel. Sakus karjusid Margus, Rando, Janno, Diana ja poisid nii, et mul pidid kõrvad peast ära kukkuma. Võimalik, et Sakus olid ka Ursel ja Taago ning ühel ringil Harald risti Georgi süles.

Üsna varsti pärast seda tunnet mõistsin, et saan tummise vastutuulega nüüd tagasi Harku risti rassida. Okei okei, kohe tuleb uuesti hea taganttuul natukeseks. Tuul oli tõusnud. See tähendas ka Viti lõigul nats suuremat küljetuult ja võbinat. Vahepeal sõitsin täiesti üksi. Tundus, et uni hakkab peale tulema. Näpistasin oma kõrva, et veri ringi käima hakkaks. Joogipunktides võtsin pea iga kord spordijoogi, täitsin eest pudeli, kaanisin vajaliku hulga ning poetasin pudeli võimalikult väikse kaarega maha.

Mingi hetk tundsin, et alaseljas hakkab väsimus ja surin suuremaks minema. See ei saanud tulla nüüd. Jah, laagri lõpus oli alaselg pisut kehva ja ühe trenni jätsin selja tõttu ka pooleli, aga tegelesin selle probeemiga ja üldse, kõigepealt väsib sel puhul tagumiku ülemine osa ja siis tuleb ebamugavus alaselga. Mul oli erijuhtumiteks valuvaigisti kaasa, mis läks käiku. Mõtlesin enda jaoks välja, et see lõõgastab mu lihaseid ja läheb paremaks. Ilmselt läkski, kuna võtsin ju rohtu ja platseebo töötab.

MJ5--ige foto: Assar Jõepera

Õudne, milline see Keila otsast jupp tagasi oli. Liis oli mulle ka paarisaja meetri võrra lähemale tulnud ja ta sõi naeratus näol batooni. Miks tal nii kerge on? Liis on tugev, aga tahaks ju ikka ise tugevam olla. Sain vanematelt infot, et me liigume täpselt ühe tempoga. Liis on mu sugulane, kes treenib samuti Marko juhendamisel, ja teadsin, et ta on tugev.

Saku teisest pöördest ei pääsenud ma vähema tähelepanuga.

Tuul oli vastikum kui Hawaiil. Hawaiil tõi kiirrong mind lõpus tagasi. Sakust Harku oli vastikult vastu ja siis veel linna ka vastu. Tahtsin Markolt küsida, mis trikiga siit linna saab, aga teda polnud. Tahtsin ka öelda abort missioon Eesti rekordile, aga teda polnud ka selle teabe edastamiseks seal. Marko oli mulle varasemalt öelnud, et rekordi tegemiseks on vaja ka häid ilmaolusid. Ilmal olid oma plaanid.

Harku pöördelt linna oli palju kaasaelajaid. Ütlesin neile mõttes, et rohkem me siin ei näe, head aega. Mul hakkas rattast vaikselt kopp ette tulema. Lõpp läks üsna kähku, kuna palju oli tee järgmist, kurvitamist ja Mariti otsimist. Unustasin tiheda graafiku tõttu õiges kohas viimase hea suure sõõmu geeli ja kaks soolakapslit võtta. Võtsin esimesel hetkel kui meelde tuli.

Vahetusalas võeti ratas lahkelt vastu. Kui mõnus tunne oli mitte enam selle ratta küljes kinni olla ja tunda reaalselt pinda enda all. Ratta aeg 5:06 (tempo 34,8), Sten oli pakkunud 5:08. Juhuu. Aitäh, Sten. Kuna ma ise ei olnud enne oma vajalikke aegasid välja arvutanud rekordi sihtimiseks, oli sellest kasu. Kui oleksin ise need numbrid koos kiirustega välja arvutanud, oleks tagasilöögid aegade ületamisel suuremad olnud. Eelnev tähendas, et nipetnäpet minut kaks olen ees. Ja kui Hawaiiga võrdlen, siis ujumine 8 minutit kiirem ja ratas ka kiirem, aga pea ei seletanud enam mitme minuti võrra.

Saan asjad vahetusala kotist kenast kätte, aga kiiver ei lähe sisse. Jälle on sõlm peale jooksnud. Rebin koti sisse augu ja pistan sealt kiivri sisse. Nii, viimane ala. Mida paganamat, mis munakivid need on? Vanalinnas pidid munakivid olema. Ja miks siin edasi musta värvi väike killustik koos suuremate kividega on? Hõmm, mul on mõlemad seljalihased krambi või toonuselaadses staadiumis. Kuidas selle nüüd ära saab? Okei, tuli asfalt vähemalt. Rasmus on raja ääres ja elab kaasa. Klausi juures olev mägi ei olnudki nii halb. Ja varsti uuesti laugest mäest alla. Ahah, vanalinnast läheb siis rada selliselt. Priit hõikab mulle vastutulles, kus on järgmine naine, keda püüdma peab. Jõuan Vabaduse väljakule ja tean nüüd täpselt, milline ring on. Natuke laugeid tõuse ja languseid. Varsti ilmub mu taha ratas sildiga parim Eesti naine. Saan üsna pea teada, et Liis liigub minuga ühes tempos. Liis, miks sa nii kiiresti jooksed? Minu eeldatav maratonitempo etteantud pulsi juures pidi olema 4:40, aga esimesed kilomeetrid olid järgmised: 4:16; 4:04; 4:23; 4:23, 4:28; 4:16. Miks mina nii kiiresti jooksen ja miks Marko ei ütle, et peaksin tempot alla võtma?

Tahan teada, kaugel Liis minust on. Räägin jälle kilomeetrite pikkused laused sellest, et põhjendada oma lähedastele kaasaelajatele, et „Liis on kaugel“ ei ole õige vastus. Liis ju alustas hiljem, mul on neto aega vaja. Kohtame üksteist kaks korda ringil. Saan lõpuks teada, et Liis on kuue ning vahel kuue poole minuti kaugusel. Ühel ringil ütleb isa, et Liis on 2:20 maas. Mida värki? Mis ta jookseb 3:00 kilomeetri tempot või? Palun ole nii, et träkkeri äpp pani pange. 4,5 kilomeetrit tagasi nägin ju teda tavapärases kohas. Ja näen teda uuesti samas kohas. Okei, veel on turvaline. Aga see on maraton ja kõik teavad umbes 10 + inimest, kellel on 32, 35 või 39 kilomeetril sein ette tulnud. See oli ka põhjus, miks ma rattas juurde ei pannud, kuigi ma sain aru, et peaksin kiiremini sõitma. See väike asi nagu maraton on ka lõpus.

Näen enda ees Pro naiste liidrit. Vaatan, et pingutamata või ärapanemistahteta liigun talle kogu aeg lähemale. Näen, et kaamerad filmivad teda. Ma ei tea, kust see tuli, aga mööda joostes ja kaamerasse jäädes näitan umbes 10 sekundit victory märki. Teadsin, et Räim ütleks Kobe selle peale (selgituseks: ta kasutab seda siis, kui keegi mida väga kõva teeb, tuleneb sellest, et Kobe Bryant on nii kõva (korvpallur)). Ja õhtul ütleski.

Kaheksateistkümnendal kilomeetri tunnen, et pean kohe vetsus ära käima. Kaotatud sekundid nüüd, aga vetsu minemata oleksid kaotussekundid hiljem ilmselt suuremad. Liiga vara liiga ebamugav tunne. Küsin all Lennusadama juures, kas võistleja võib kõrvalseisvasse vetsu minna. Nad hõikavad jah, aga olen juba möödas ja kavatsen tagasitulles sinna põigata. Kui vaatate pilte, siis vetsujärgsed pildid on need, kus mul paremal jalal kintsu osas kombel üleval on. Mul ei olnud aega sättida. Naiste pro liider Corinne on jälle mul ees ja möödun temast uuesti. Ühe tagasipöörde järgselt möödun ka esimesest vanusegrupi naisest Priidu juhiste järgi, aga ratas sildiga parim vanusegrupi naine mulle järgi ei tule. Ei hakanud oma suud kulutama sellele, et tule nüüd, mina olen essa. Küll ta hiljem saab oma veast aru.

Kindlasti oli oluliselt kergem kui Hawaiil, kui elasin kilomeetri või poole kilomeetri kaupa. Võib-olla aitas sellele kaasa suur kaasaelajate hulk.

MJ12 foto: Assar Jõepera

Teen väikese mälukontrolli: lennusadamast tulles oli esimesena matkaseltskond pasunatega kivi pinnasega nuka peal, enne silla alt läbimist Assar fotokaga (varem oli ta üleval enne joogipunkti), ühel ringil oli all platsil ka Räim ja Kert. Lennusadama joogipunkti juures oli Rasmus ja Jooksupartner Marguse, Diana ja Janno näol. Margusel on jätkuvalt üle linna kostuv hääl. Sirletit mäletan ka sealt. Enne ilusat seina oli Kristjan-Erik poistega, Klausi mäe peal oli Marit poistega, keda ma ei näinud. Ka ei näinud ma kordagi seda silti.

IMG_5822

Sellel tõusul olid ka Tripassioni kaasaelajad, Rivo, Katrena ja ilmselt ka Taavi, Taavi oli alguses kusagil mujal. Trammiülesõidul oli Jaanus, Helgor ja Marko, Kalevi ujula poole pöörates kurvis Eveli, teisele poole pöörates Kersti, poe juures Maarja ja Indrek, Viru tänava alguses tädi Krista ja Tarmo. Keegi oli enne neid ka, kes väga kõvasti kaasa elas, aga ei mäleta. Raekoja platsi mäel oli issi. Emme ja Kristel koos Hele ja Toomasega olid Niguliste kiriku juures. Johanna, Krissu, Eve ja Sander olid uisuplati ääres, teisel pool olid Perit ja Anneli lastega. Peep istus ka kiriku ees ääre peal. Kaneelirull oli beebiga ning uuesti Ursel ja Taago. Kaisa oli nats enne tagasipööret. Kui kellegi vahele jätsin, siis olin jooksule keskendunud. Lisaks oli umbes kuuskümmend neli võistlejat ning mitu tuhat võõrast, kes mulle kaasa elasid.

Mäletan emotsiooni, kui arvutasin Lennusadamas, et pean linna jooksma, siis Lennusadamasse ja uuesti linna, kuigi olin eelnevalt arvanud, et viimane sirge linna tuleb nüüd. Tüng.

MJ10--ige foto: Assar Jõepera

Pea käib pisut ringi. Aga olen kaugel Sarah Frankfurdi sooritusest. Mul on endale varuks veel mitu levelit motivatsiooni, kui halvaks peaks minema. Marko ütleb, et see on minu päev ja jõuan iga sammuga lõpule lähemale. Tema aeglane ja rahulik jutustamine rahustab.

Tahan võtta valuvaigistit. Joogipunkti ei ole, aga mul on seda kohe vaja. Olen sporditopi sisse jääd pannud ja krõmpsutan valuvaigisti katki ja jää veel takka. Mis see higine jäätükk ikka teeb? Valuvaigisti ei ole maitsev ja suu läheb ka tuimaks.

Kolmandal ringil pidin special needs koti kallale minema. Tahaksin juba varem, aga nii jõuab Liis mulle lähemale. Kannatan ühe ringi veel. Ütlesin seda ka Liisile, et olen talle tänulik, temata ei oleks ma sellist tulemust teinud. Ta kannustas mind väga palju pingutama.

Mul on 4,5 km joosta ja vahe on sama. Kui nüüd päris seina ette ei tule, lõpetan enne Liisi. Viimasele ringile minnes tunnen, et vasaku jala ahiklas on mingi imelik tunne. Toss justkui hakkas hõõruma. Enam ei ole palju kannatada.

MJ15--ige foto: Assar Jõepera

Joogipuntk ja põletav sähvatus sääres. Pange pausi peale. Mis asi see on? Mu unistus kukub 3,5 km enne lõppu kokku? See ei saa olla nii. Teen ju head võistlust. Kas saan lastele kunagi rääkida, et kuni 3,5 enne lõppu oli emme Eesti rekordi graafikus? Keegi hõikab: „Maria, mis on?“. „Ma ei tea, mingi tugev valusähvatus käis läbi.“ „Kas sa joosta saad?“ „Ma ei tea, valus on“. „Proovi“ ja enne kui poolteist sammu oli tehtud käsutas ta mind jooksma. Ütles, et nagunii on valus, aga nii saab kiiremini lõppu. Kas päriselt hakkan nüüd jooksma? Selle valuga? Kui paremale jalale rohkem raskust panna, siis saan. Proovin paar korda ka kõndida, aga sama valus või hullem. Mööda sõidab kiirabi ja hõikan sellele mehele, kes mind jooksma kannustas, et pea nad kinni. Kiirabi tuleb ja laseb külmaspreid. Ma pean lõppu jõudma. Sõber ütleb, et kui ma 6:00 tempoga lõppu lähen, tuleb ka Eesti rekord. See on nii lähedal. Ma ei mõtle millelegi ja hakkan jooksma. Parem jalg saab kõvasti vatti. Kusagilt on jäänud kätte veetopsik. Ma ei julge seda maha visata, ja ei tea, kas võin raja ületada ja teiste poolele prügikasti selle visata. Varsti tuleb minu pool prügikast ja vabanen sellest.

Klausi mäe juures on meeleolu midagi Metallica kontserti laadset. Nad tahavad, et ma sealt täie p---ga üles paneks, tahan ise ka, aga vasak jalg ainult toetab maad ja parem jookseb. Parem jalg kiirgab sellist tunnet nagu oleksin viimased kümme minutit ühel jalal kükke teinud.

Parem jalg peab mu nüüd lõpuni vedama. Võtan veel kaks soola, mis mul tagataskus on, et see krampi ei läheks. Marko on Kalevi ujula juures ja räägib mulle midagi. Kellalt näen, et kas kohe on 39 lõpp või 40 juba. Ma ei tea, kuidas ma jooksin. Kui kellelgi on lindil, siis palun saata. Ma ei saa teha oma sprinterlikku finišit, sest jalg ei luba. Kuigi videolt vaadates võib tunduda okei. Ju oli adrenaliin nii üleval. Näen finišikaare all aega 9:34. Appi, ma tegin selle ära ja varuga. Lõpetan jooksu, viskan pikali, vasak sääremari on kivikõva ja krampis. Ma sain sellega hakkama. Löön kella kinni ja olen nii õnnelik, sest kell käitab 9.28:41 (alustasin hiljem, mitte siis, kui pro naiste start anti). Ja maratoni aeg wc-s käimise ja 3,5 km lonkamisega 3:11 (tempo 4:37). Sten, ma tegin 10 minutiga ära.

90035b78-19aa-4ab5-a678-2776e2a597ab

Meri on põlvini. Kõik tulevad mind kallistama. Hoiatan kõiki, et olen üleni lägane, kedagi ei huvita.

MJ24--ige
MJ25--ige
MJ26--ige
MJ27--ige
MJ28--ige
fotod: Assar Jõepera

Tahan kohe Markole rääkida, et teel oli üks vabatahtlik, kes käskis mul edasi joosta ja ütles, et 6:00 tempost ka piisab. Marko ütleb, et see oli Kaspar, tema õpilane. Saan aru, et sõnad, mis Kaspari suust tulid, olid Marko sõnad. Kaspar juhtus olema õigel ajal õiges kohas. Õnn soosib tugevaid?

Lähen veel meditsiinitelki, et nad uuesti külma paneksid. Olen hiljem mõelnud, et Liisi tulekule enam ei mõelnudki. Ilmselt olin ajaga nii rahul, et sellega oleksin võinud ka teine olla. Pikutan meditsiinitelgis natuke ja aitan endast oluliselt halvemas seisus kaasvõistlejatelt tosse jalast. Mõne aja pärast väljun ja poseerin mõned pildid perega.

cea33a46-6a1f-429d-b9aa-6079a09a09b6
ad767328-b657-403c-9dc4-2eec1e277eeb
8f89d5f3-c44c-4977-8efc-aa3b6d7dbc6f
a32dd65b-5e72-4054-9a0b-ab9140323f35

Mõnevõrra eufooriline intervjuu:

Võistluse järgselt

Võistlusjärgselt muljetades ütlen Markole, et selle katkise jala tõttu nüüd ei saanudki ribadeks joosta ja ülehelikiirusel lõppu teha. Marko ütleb, et rohkem ribadeks ei saanudki end joosta kui seda tegin. Nojah, tal on tõsi.

jala-kolleds

EMO ultraheliuuringu ja füsio hinnangul oli mul sääre tagaosa lihaste osaline rebend ja hüppeliigese sidemete väänamine. Sattusin Garminis jooksufaili vaatama ja leidsin sellise graafiku. Kui vaatan rajal punkte, mil oranžiks läheb ja mil punaseks, siis oranž ongi all Lennusadama tagasipöörde lähistel ning punane üleval joogipunktis. Liige kiire viimane tagasipööre ja väsimus?

collage-punane-skeem

Jalg peaks terveks saama paari nädalaga. Joosta ei tohi, aga muu on lausa vajalik. Senise koormuse pealt ei tohi lihtsalt nulli lasta. Olen avavee ujumist ja pukki teinud. Nädalavahetusel plaanin maja ees 5 km ujuda. Kes tahab, lööge kampa.

Ja kõige olulisem küsimus: mida ma enne võistlust söön, et ma nii tugev olen? Vahepalaks sefiiri ja FS kanapuljongit.

IMG_8975

PS! Lugesin postituse enne avaldamist veelkord läbi ja pulss tõusis. Sõnukirjeldamatu, kui palju kaasaelajaid mul oli. Saan aru, kust see kiire aeg tuli. Ma ei saanudki aeglasemalt teha. Aitäh korda mustmiljon!