/ tilu-lilu

teen küll trenni

Olen pikalt kõik mõtted endale hoidnud ja trenni teinud. Trenn läheb uuest nädalast lebomaks ning Otepää poolpikal saab näha, mis seisus olen.

Möödunud reedel soovitas ema mul ühe väikse majapidamistöö teha. Ütlesin, et ma ei võta ühtegi ülesannet enne augusti keskpaika, s.t kui Tallinna Ironman ka läbi on. Ironmaniks treenimine, kodus natukene figureerimine, kaks koera ja juristi töö advokaadibüroos, on hetkel minu lagi. Paar kuud tagasi ütlesin tööl arenguvestlusel, et ok, teen advokatuurieksami ka augustikuus. Aga kuna selleks õppimise materjal on suurusjärgus 600 lehekülge ja peaksin seda vabal ajal tegema (mis asi on vaba aeg???) ja kuna tööl on niigi üle keskmise lugemist, siis ütlesin ülemusele, et kahjuks see projekt lükkub jaanuari, mil saab uuesti eksamit teha. Saaksin ka kaks nädalat õppepuhkust, aga see on siiski 600 lehekülge ja mul on ülikoolist 10 aastat möödas.

Lõppenud nädalal olin teisipäevast neljapäevani Tallinnas tööl, mistõttu ei saanud osa võtta ka Transtar temposarjast ja teha vajalikku vigade parandust enesekindluse jaoks, mis läks korraks kaduma (vist) mai lõpus. Mis siis oli?

Olin ühe vahva tööjupiga pooleli, ja nagu spordis, tekib mul ka töös hasart, ja tahtsin selle ülesande lõpuni teha, kuna head mõtted tulid. Lõpetasin töö 1.15 ja äratus oli kell 6.00. Käisin külmas vees ujumas, sõin ja hakkasin tööle. Tunne oli selline nagu oleks pool ööd pidu pannud. Polnud meeldiv. Proovisin 30 min millalgi enne võistlust ka tukkuda, aga see ei õnnestunud. Sõidu pikkus oli 42 kilomeetrit. Esimesed 10 km vaatasin, et hoian isegi paremaid vatte, kui Marko ette kirjutas ja pulss on 160 juures. Jess. Esimesel tagasipöördel oli 12 km sõidetud. Arvasin, et nüüd hakkab pulss tõusma, aga seda ei juhtunud. Proovisin endale Hawaiil õpitud restarti rajal teha, aga null. Lihtsalt sõidan, pulss 155-160, oleks võinud kellegagi rääkida. Meenutasin Sandri sõnu eelmise etapi eel: „kui Sul on raske, siis sõidad õigesti“. Mul ei ole raske, seega kõik on valesti. Jõudsin võistluskeskusesse, veel oli 16 km umbes. Luunja pool otsas olles mõtlesin, et paneks siit õige otse koju. Teadsin, et Markolt ma selle eest kiita ei saaks ja otsustasin, et viimased 8 km panen siis nii nagu tuleb. See panemine jäi siiski üsna tagasihoidlikuks pulsikõvera mõttes (avg 165, max 172). Lõpus olingi lihtsalt üllatunud, et mis asi see oli. Mul ei ole kunagi probleeme olnud sellega, et pulss üles lähe. Mu keha ei pinguta pulsiga 160 lööki minutis. Jooksu puhul on mul 160 pulss aeroobne veel. Mis sa ikka tahad 160 pulsiga keskmise sõitmisest. Kirjutasin Markole, et üks silm nutab, neile naerab. Nuttis, kuna ma ei suutnud pingutada. Naeris, kuna ma sõitsin 42 km keskmise pulsiga 160 tempoga 36,2 km/h, mis ei olegi nii halb.

Paar päeva enne seda olin lõike sõitnud ja tunne oli hea. Jajah, paar inimest, kellele rääkisin, osundasid kohe ületrennile. Aga ujun keskmiselt hästi enda kohta ja jooksus liigun ka. Ei saa ühes alas ainult halvasti olla. Jõud oli kadunud. Kui üks lahja trenn veel oli, siis ronisin kaalule ja nägin, et olen 2 kg kergem. Number oli ilus küll, aga sain natukese aja pärast aru, et tavaliselt mu kaalunumber ei ole nii vara selline ja ma lihtsalt olen unustanud süüa. Mida ma siis õhtuti söönud olen? Ei suutnud liiga palju päris toite meenutada, lõunad on ka Zorro tõttu üsna kaootilised. Andsin lubaduse, et pööran toidule uuesti tähelepanu.

See viidatud Tallinna nädal oli ka tore, sest mul oli vaja nelja trenni asjad kaasa võtta, sh ratas. Kui esmalt Trainingpeaksist trenne vaatasin, läks mul aju kärssama. Pidin välja mõtlema, kus mis trennid teen ja selle järgi otsustasin ka ööbimise. Teisipäeval olin vanemate juures Nõmmel, et saaksin õhtul Impulssi jõusaali ja ujumina minna ning kolmapäeva hommikul oma ratta lõigutrenni ära teha. Kolmapäeval olin öösel õe juures kesklinnas, et IM rajal väike tutvustusjooks teha ja kiiremini tööle saaks. Selle kolme päevaga tuli mul täielik kopp nendest Tallinna kesklinna ummikustest. Too päev kui vanemate juurest bussiga linna tulin, hakkas seistes kusagilt kintsu tagant vesi voolama. Proovisin selle enne seeliku ääre lõppemist teise jalaga ära pühkida. Igaks juhuks.

Ma ei mäleta, et trennis hullult nalja oleks saanud või siis ei ole jõudnud ma neid nalju kirja panna, sest pärast trenni veedan ühe inimese ja kahe koeraga aega ning lähen esimesel võimalusel voodisse. Aga kirjutan nt üle-eelmise nädala kava, et näiksite, et ma päriselt teen trenni. Kusjuures nädala lõpus mõtlesin, et ei olnud nagu tugevaid trenne, aga nagu väss on. Vaatasin, et ok, 17 tundi tuli kokku. Saan aru, miks selline tunne võib olla.

Esmaspäeval ujusin hommikul 3500 m (1:06) ja õhtul jooksin 1:00, millest 8 min jooksu ja 2 min jooksuharjutusi (11,1 km). Teisipäeval sõitsin kolmapäevase temposõidu soojenduseks 1:20 (40 km) ja jooksin 40 min (8,0 km) peale. Kolmapäeval sõitsin temposõidule 30 min, siis temposõit ja 37 min tagasi (76 km). Neljapäeva hommikul jooksin 45 minutit (8,8 km) ja õhtul käisin jõusaalis (1.10) ning ujusin 30 min peale. Reedel ujusin 4000 m (1:11) vahvaid režiime. Laupäeval sõitsin Otepääl 4 tundi rattaga (110 km) ja jooksin 20 min (4,0) peale. Pühapäeval jooksin tempojooksu laadset jooksu 22 km (1:46) ja siis tuli veel päris ujumine peale – 3400 (1:04) ja nii see 17:20 kokku tuligi.

06D94E7C-BB0A-4C2D-B747-3B3B1CBDE3DE@lan

Okei, üks seik meenus. Sander küsis ükspäev ega ma ei tahaks tema ja Vidrikuga Millil tiimi teha ja 10 km joosta. Teadsin, et juuli alguses on mul kaks viimast ja rasket (loe: väga rasket) nädalat ning 10 km tundus liiga lihtne. Kirjutasin Markole küsimuse ära ja hiljem mõtlesin, et ta ju paneb mulle kuus tundi ratast ette, siis kvalifitseerukski õige koormusega trennina. Marko vastaski üsna pea, et kui vaja siis võib, aga, et ega see midagi ilusat ei tule. Lause jätkus. Alla oleks siis 100-120 km ratast ning jooksust, mis on 18-20 km, oleks siis Millil 10 km ajale. Panin kümme pisaratega naerumärki. Lause jätkus veel. Ja pühapäeval oleks 6 tundi ratast. Naersin ja olin ehmunud korraga. Aga natuke oli uhke tunne ka, et treener julgeb sellist asja ette kirjutada, ju ma olen tõestanud, et olen selleks võimeline.

Pilte pole palju lisada, sest trennis ei võta ma aega, et pilt teha. Siin sain pilti teha, kuna Sander avastas laupäeval, et 31 kraadi tõesti on nii soe, et alussärki alla panema ei pea.

FECAF5C5-94D7-45EB-A5D4-E994C147ED56@lan-1

pea-kuklas

Otepääl tahaksin hea tugeva pingutuse teha. Olen sel hooajal pidanud ära jätma vaid kolm trenni, aga mitmetes trennides oleksin tahtnud rohkem kohal olla või siis mitte nii väsinud, et trenni jõudmise eeltingimuseks oleks olnud väike tass kohvi.

Ja kui nädalavahetusel pole neli tundi ratast ja õhtul teine trenn otsa, siis jõuab poistega välja ka. Üks poiss on rooli taga. Uus poiss on minu paremal käel: prantsuse pointer Zorro, 8,5 kuud. Igav ei hakka.

j-el