väljateenitud 6000 meetrit
Märkasin esmaspäeval kell 6.00 ujumiseelset vahepala süües, et laupäeva hommikul ootab ees 6000 m ujumist. Ajas itsitama. Pärast hommikust ujumist kirjutasin Markole, et nägin, mis mulle kavasse on pannud ja ka paar tundi hiljem ajab see jätkuvalt itsitama. Marko arvas, et munade koksimise vahepalaks peaks sobima. Olin paugust terve nädala nii motiveeritud, et mulle on antud luba 6000 m ujuda.
Selle nädalal ujumise skoor tuli 18,6 km. Olles 6000 m ära ujunud, võin öelda, et neljapäevane ujumine labadega oli raskem. Kuigi kogudistants oli siis 4100 m, sisaldas see 3x300 m labadega krooli ajale, pausiks 100 m selili, 3x300 m krooli, pausiks 100 m selili ja uuesti 3x300 m labadega krooli ajale. Kolmapäeva hommikul oli jõusaal ja kuna max jõu perioodi lõpuni pole palju jäänud, olen proovinud uusi raskusi. Võibolla oligi sellest raske, aga õlad tahtsid juba esimese režiimi ajal küljest ära kukkuda. Võhma mõttes polnudki nii raske. Kui üks seeria tehtud sai ja labasid käest ära võtsin, ohkisin basseini sõpradele, et õlad tahavad ära kukkuda. Märt soovitas, et mõtleksin, et mul ei olegi õlgasid. Kena lugu küll, aga kuidas siis triks üleval püsib?! Arvasime, et ju rangluude peale jäävad pidama. Mõeldud – tehtud! Läksin viimast 3x300 m labadega ujuma. Vaatamata sellele, et olin õlgadeta, andis fantoomvalu õlgades siiski tunda. Režiimi vahepeal toksisin ja hõõrusin õlgasid ja käsi vastu basseini äärt ja seinasid, et neid pisut lõdvestada. Just nagu koer, kes sügeluse korral selga vastu aeda hõõrub. Kui labad on suuremad kui käelabad, siis nendega valusate kohtade patsutamine ja lihaspinge leevendamine minu meelest võimalik ei ole.
Tahtsin Markole trennijärgselt kirjutada, et ilmselt käin nüüd paar päeva samade riietega, kuna käed ja õlad ei ole nõus ühtegi korda enam ülespoole tõusma. Seda märkust Trainingpeaksi siiski kirja ei läinud, kuna hommikusöögiks oli valu juba ununenud.
Sellest vahvast 6000 meetrist. Hommikusöök 45 min enne vette hüppamist – kaks Amspstükki, üks banaan ja kohvi. Kuna trenn tõotas tulla pisut pikem, kui Marko prognoosis ja see polnud ainus trenn tol päeval, võtaksin kaasa ka ühe geeli. Tahtsin vältida olukorda, kus koomasena tähed silme ees basseinist välja ronin ja rongi alla jäämisest unistaksid. Hiljem oli veel vaja ka 1:20 joosta (7+1 rütmis, millest 1 min puhkuse alguses oli 10 väljaastet) ja puhkepäev tuli alles esmaspäeval.
6000 meetrit oli nauditav kõigi 240 äratõukega uueks sirgeks. Alguses ujusin üksinda, vahepeal pandi muusikat, kui vesiaeroobika trenn peale tuli, lõpuks olin jälle üksi. Mõnus oli ja jaksasin. Olin jaksamise tarvis eelmisel päeval muidugi ka mõnusalt söönud, sh pashat vahukoorega. Väljudes oli ainuke erinevus tavalisest ujumisest rohkem krobelised näpuotsad ja peopesad. Ja rohkem tore oli ka. 6000 meetrit on ikka 6000 meetrit.
Pärastlõunases jooksutrennis pakkus mulle seltsi Priit. Kohtusime Atlantise pool Emajõge. Priit oli jällekord gopro kaasa võtnud ning selgus, et 6000 m oli siiski vaimule mõjunud. Rääkisin mitte midagi või siis ulmet (nt seda, et enam alla 6 km ei jookse, kui juba 6000 m ujunud olen).
Pühapäeva hommikul startisin enda andmetel viimasesse suusatrenni Otepääl. Kaks tundi suuska ja 30 minutit jooksu peale.
Otepääl saab vabalt veel suusatada. Ühes kohas tuli kevad vastu ja rada lõppes lõplikult, aga muidu oli väga hea. Kodust kaasa haaratud uisusuusad andsid soovida, peamiselt nende kantide puudumine. Samas oli sellise struktuuriga lumi, et sain ka edukalt klassikat sõita. Ja lund sõin ka mitmel korral. Kollast mitte, aga väikese kuuseokka essentsiga küll. See oli maitsev.
Otepääl peale jooksmine nõuab pea alati enda kokkuvõtmist, sest ei ole võimalik enamvähem tasasel maal joosta. Igas suunas välja joostes tuleb pärast killer mägi lõpus võtta, et päästvasse autosse saada. Otsustasin, et lähen sel korral Marguse puhkekeskuse suunas. Servamäe poole pealt keerasin tagasi ja siis tundsin, kuidas samm paremaks läks ja elu sisse tuli. Tabasin end mõttelt, et mul on kahju, et oligi viimane lume trenn.