/ tilu-lilu

lühijutte Hawaiilt

Olen nüüd ligi kaks nädalat saanud trenni teha ja oludega harjuda. Temperatuur kõigub nagu mu kaal, vahepeal on õues 28 kraadi ja pilves, siis jälle päike ja 31 kraadi. Kaalukõikumine on 2,5 kg vahemikus. Trennid olen saanud ilusti ära teha – kolm tundi päevas on vahel nagu puhkus ning mõni päev tuleb üks trenn korraga võtta.

Kuna elan siin päikesevalguse, söögi ja trainingpeaksi järgi, siis tihi pole aimugi, mis päev on. Selleks mõtlesingi, et kirjutan lihtsalt erinevatest seikadest.

Troopiline torm Olivia

Troopline torm Olivia oli siiapoole tuhisemas. Mul käis üks abiline külas, kes näitas, kuidas teleks pildi ette võtab. Esimesel päeval nägin keskkooli poiste korvpalli ja pesapalli umbes kuuel kanalil ning kolmel kanalil tüdrukute võrkpalli, aga järgmistel päevadel oli ainult valgete ja mustade sipelgate sõda. Jah, võib öelda, et ma ei ole suurem asi IT äss. Õnneks mu vend on, aga teda polnud veel siin.

Kuna Olivia oli tulemas, siis otsustasin, et vajan uudistelaadset teavet tormi arengute kohta, kuna ma ei tahtnud rattaga ookeani lennata.

Poiss sai teleka tööle mõninga sahmimise peale. Kui ta lahkuma hakkas, küsisin, mis tema sellest tormist arvab. Ta ütles, et alati (tema jaoks tähendas see viimast 10 aastat) keerab torm enne Hawaiile jõudmist ära. Nii ka see kord. Ühtegi sissetrenni või puhkepäeva ma ei saanud.

IMG_4651

Kekod

Olen saatnud meie pere pläkutamise gruppi hommikusi pilte rõdult, kui olen gekosid näinud. Kord saatsin foto, et vaadake, kui suur see geko on ja vend saatis pildi uuesti, tõmmates sõõri pildil leiduva teise geko ümber ja ütles, et ähh, kaks on ju pildil.

Sellel pildil on viis gekot. Otsi üles. Auhinda ei ole.

IMG_4432

Ujula

Avavee ujula on selline. Sellised pilved ongi koguaeg, aga mäed hoiavad neid pilvi kinni ja seni nad vihma toonud ei ole.

IMG_4654

Ükspäev nägin ujulas Sebastian Kienlet, Lionel Sanders on Instagrami andmetel samuti saarele jõudnud.

Sander tegi must ujulas ühe video ka, aga seda ei peaks küll ükski inimene nägema. Tegelen parema käe probleemiga.

Jooksupäev ja poke

Millalgi vaatas mulle trainingpeaksist vastu kaks tundi rahulikku jooksu hommikul ning õhtul 7 km tempoga. Üks trenn korraga päev oli ees.

Pika jooksu keskmine tempo tuli 5.02 ja pulss oli selle juures 152. Mis on väga hea. Ainult, et alustasin trenni kell 7.17 (kesmine temp 28). Jalgadel oli vahepael tüütu, kuna nii pikalt olin jooksnud, aga muidu oli enamvähem. Ka on tegelikult tüütu jooki kaasas kanda. Eestis on tore: on särk ja kilekas ja seal väike pudel. Siin ei ole suutnud ma enamikel kordadel särgiga trenni lõpetada, sest neli minutit pärast jooksma hakkamist on nii palav, et jalad tahaksid otse ookeani joosta. Ostsin küll kaks vöö vahele pandavat pudelit, aga need loksuvad. Esmalt tuleb need tühjemaks juua ja siis saab värvli vahele pista. Ja käed on higised, et neid hoida. Hoiatasin juba Sandrit, et enam üle tunnistele jooksudele tema abita ei lähe. Ta töllerdab mul siis rattaga kõrval ja aitab mind maailma palju. Sellest tõepoolest on väga suur abi.

Päris mõnus trenn oli, mõtlesin omaette. Ja siis tuli see õhtune killer.

Võisin joosta kuni pulsini 168, aga see oli ikka okse rõve. Nii kuumaga sul pole lihtsalt enam õhku, mida hingata. Tuvastasime pulsi, millest 3/4 maratoni osas ma ei tohi üle minna, muidu on game over. Marko on mind korduvalt hoiatanud, et kui siin üle oma talutava pulsi lähed, siis enam tagasiteed ei ole. Keskmine tempo tuli 4.20, sellest kiireim 4.01 ning aeglaseim 4.41. Siledat teed siin ei ole, koguaeg lainetab ja mõned lainetused on üsna pikad, sellest ka tempo kõikumine.

Aga siin oli veel üks pull seik. Nimelt on mul allergia (kevadeti, õitsemised jm), siis on veel allergiline astma (ka kevad) ja umbes viis aastat tagasi leiti ka, et kui ma mingit asja söön (ei suutnud tuvastada mis) ja peale spordin, võib mind tabada anafülaktiline šokk. See selgus kuu enne mingit maratoni ja ütlesin arstile, et pigem söön kolm korda päevas tatart, kui loobun spordist. Ühesõnaga, paar episoodi mul oli, aga kõik läks hästi ja tean, kui see jälle tulemas on.

Jooksin 7 km tempojooksu, kui peopesad hakkasid sügelema. See on selle vahva šoki esimene tunnus. Tavaliselt hakkab siis ka peanahk sügelema ja nahk kaelal läheb paksuks. Kael oli ok ja hingata oli ka ok. 2 km veel, jõuan ära teha. Kratsisin peopesasid küüntega, mujalt ei sügelenud veel. Kas tõesti see kohalik tuunikalaroog poke oli kurjajuur ja sisaldas midagi sobimatut? Loodan, et ära ei kuku ja mäletan vajadusel alt värava koodi. Majas on epipen, kui peaks vaja minema. Jõuan ilusti koju ja otseselt halvaks ei lähegi, aga keha sügeleb igalt poolt ja on üleni punane. Ujulas on vees pisut külm ja õhtul on nats hõre. No more poke for me. Reaktsioonijärgset pilti ei ole. Ninja band ka ei ole, tavaline nokk on.

IMG_4620

Ja energy labis olen ka peaaegu jooksnud. See peaks maratoniringil olema selline koht, kus õhk väga ei liigu, kus on väga kuum ja kus pead u 34 kilomeetril pisut mäkke jooksma ning kõige eelneva tõttu ei ole seal õhku, mida hingata. Oma rõveduse tõttu kuulus koht. Keerasin aga pisut vara tagasi. Aga kuna too päev oli pilves ja vahepeal sain lausa uduvihma, siis 20 km tõusvas tempos (alustasin pulsiga 137-146 ja lõpetasin 160 juures) nii, et iga 5 km järel pulss tõusis, jooksin ajaliselt 1.37, keskmine tempo 4.52 (paremad km olid 4.35 juurde) ja keskmine pulss 154. Aga see polnud see õige energy lab, seal peaks muidu ikka rõve olema.

Üllatused

Rääkisin ükspäev Markoga ja küsisin, kas Waikoloast saabki alati kiirrongiga tagasi. Sain vastuseks, et ei. Ja üldse on suuremalt jaolt tuul vastu. Võistlusrajal on minnes v-o kerge taganttuul ja Havist alla tulles tugev taganttuul, aga muidu pean vastu- või küljetuuleks valmis olema. Aga ma olin ju paaril esimesel korral ramminud põhja poole tuult ja siis tagasi tulnud 44, 48 või 52 km/h rongiga muist maad.

Ja siis tõepoolest tuli trenn, kus teadsin, et olin pool teed tuulega maadelnud, keerasin ringi, sõitsin paar km allatuult ja siis tuli tuul uuesti vastu. Sain aru, millest Marko oli rääkinud. Ja olen selle veel hea mitu korda kinnitust saanud. Kui on tagant tuul, siis tuleb seda nautida kuniks on.

Ja ujulas ei saa enam suppi, täitsa tavaline vesi on.

Sõit Hawisse

Eelmisel korral kirjutasin, et jõudsin nr 4ni. Nüüd tegin viie tunnise sõidu ja käisin ära Hawis ehk siis kõige üleval, kus tagasi keerame. Ameerika mäed on memmekad Havist allatulemise kõrval.

Kuna mul läks u 10 km enne Hawisse jõudmist rehv ja esimese ballooni lasin jälle mööda, siis jäin ootama ratturit, kellel oleks teine otsik ja kes oleks minust osavam. Saabus üks naine, kes vastaski nendele tunnustele. Lisaks oli tal sõbranna, kellel pidi olema mulle anda uus balloon. Sõbranna pidi nats eemal olema. Heh, see oli ju see auto, mille osas olin mõelnud, et mida paganamat see koguaeg siin tee ääres seisab (s.t sõitsin sellest mööda ja mõne aja pärast oli see mul jälle ees). Üks ja sama auto, kas ta ei tea, kuhu ta läheb või?? Jõudsime Lisa sõbrannani ja kui ta pagassi avas siis mul jäi suu lahti. Külmakast külmade jookidega, pump, geelid, batoonid, valmis spordijoogid, külmad käterätikud ja palju muud. Pumpasin oma rehvi pumbaga täis ja suurest tänust sõitsin Lisaga koos Hawisse. Oli tõepoolest tuuline. Naljakas oli lausa. Kas saab üldse nii tuuline olla? Kes elab nii tuulises kohas? Midagi järsku seal ei olnud, aga kiirus oli ka päris väike. Saan seda tõusu kindlasti uuesti proovida. Kuna neil oli üleval jällekord oma asjade tarbimine ja mul janutas ammuilma koka järele, siis läksid meie teed lahku. Tänasin neid veekord ja suundusin tanklasse.

IMG_4652

Nii, 7 km seda rõvedat laskumist. Tean, et isegi ässad on seal ühe käega lenksust kinni võtnud. Mina hoidsin kahe käega ja polnud mõtteski, et asendisse läheksin. Ma ei vändanud, laskumist polnud ollagi ja 50 km/h oli sees. Aga siis tee pisut keeras ning hopsti, kogu see jama tuli külje pealt. Kaks korda oli päris rõve hetk. 7 km oli läbi, aga ikka oli väga õudne. Jätsin meelde kilomeetri, kui asendisse kannatas minna. 14 km laskusin püsitises asendis. Loodan, et järgmine kord julgen varem asendisse minna. Muidu kaotan seal küll palju väärtuslikku aega.

Ja siis, mul oli jälle mingi jama rehvis. Õnneks oli mul teine varurehv kaasas (muidu käin ühega, aga nüüd oli millegipärast kaks kaasas). Ma ei hakanud ballooniga jändama, kuna olin nats aega tagasi Lisast möödunud ja teadsin, et auto pumbaga tuleb. Suur kiawe puu okas oli mul rehvis. Nii kui liigutasin seda, hakkas õhku susinal välja tulema. Eestis 4000 midagi kilomeetriga läks üks rehv ja siis ühe viie tunnise sõiduga kaks. Mida paganamat??

Üks äss vanadaam, kelle jalgrattal oli lugematu hulk IM kleepse, jäi ka seima ja hoiatas mind nende taimede eest. Ta ütles, et Queen K peal neid ei ole, aga pärast Kawaihaest keeramist tuleb nendest kaarega ringi sõita. Hea, et see jama siiski trennis juhtus ja sain oma 155 km trenni kirja, mitte ei pidanud kastikas koju hääletama.

Kodus proovisin balloonist rehvi täita ja oma otsaga see õnnestus. Julgen nüüd üksi minna jälle.

Jõusaal

Jõusaal on päris ok. Ainult ühte masinat ei ole, aga selle asendamiseks sain slidersid ja nendega saan edukalt reie sisemisi ja välimisi lihaseid treenida. Omaette pull on muidugi raskuste valimine. Aga muidu polekski pull, kui ainult raske oleks.

Viimane kord oli vikerkaar ka pärast trenni.

IMG_4642-3

Liiv on igal pool

Rannas olen ka paar korda käinud. Mul jäi konditsioneerist kurk valusaks ja rannas on vähemalt hea tugev tuul koguaeg ning 28 kraadine vesi jahutab ka. Ja lained on siin tummised teatud kohtades. Ja liiv on kogaeg igal pool. Alloleval pildil näiteks näos.

IMG_4665

Kokkuvõte

Arvasin, et mu elu keerleb siin kolme asja ümber: trenn, magamine ja söömine. Aga üks tegevus on veel, mis mind juba oksele ajab - juuste kammimine. Niiskus ajab need nii sassi. Ei välista, et ükspäev patsi köögikääridega maha võtan.

Seda jama ei ole veel lahti kamminud. Juuksed olid kammitud, aga siis jooksin 21 km ja voila!

IMG_4698

Midagi jooksurajalt:

Muud polegi praegu. Pimedatel tänavatel ei käi ja hoidun liigsest põnevusest (v.a Hawist allasõit). Magama lähen 9-10 vahel, sest hiljem kui 7 ei taha trenni minna, v.a ujumine. Siin tõesti on soe. Kui keegi peaks Hawaiile tulema, siis pane ohtralt päikesekreemi kui bassu ujuma lähed, õlgadest kuni sääremarjadeni, soovitan soojalt.

IMG_4415-2

Üks kord veel Hawisse

Käisin täna, 23.09, võistlusringi sõitmas. Täna oli ka esimene öö, kui magasin kehvasti. Ma ei tea miks, aga põdesin seda sõitu. Eile oli nii kõva vastutuul, et kartsin, et ei tule üksi lõppu koju ära. Ja eelmine kord oli Hawist allatulek tõeline katsumus. Samas pidi tulema eelmisest pikast trennist ainult 25 km pikem sõit. Tõsiasi oli aga see, et tuuled olid täna minu poolt ja pidin isegi kodu ümber tiirutama, et kuus tundi täis saada. Marko oli öelnud, et võin linnas võistlusringil väikse haagi tegemata jätta, aga peaksin kuus tundi sadulas veetma. Sõitsin kuue tunniga 182 km. Võistlusel loodan selle aja ületada ka juhul, kui tugev tuul peaks olema. Ja miks ma selle jupi postitusse lisasin: tulin täna Hawist alla asendis. Olin nii uhke enda üle. Samas nendin, et täna oli kindlasti leebem tuul. Villu sõitis ringi eile ja ütles, et neli tundi sõitis vastutuult. Mul olid isegi lõpetades natuke süümekad, et mul nii lihtne oli. Kui see mõte mõeldud oli, siis sain aru, et olen tola. Kuus tundi väntamist on ikkagi kuus tundi väntamist. See, mis ilm on võistluspäeval, on loto. Jääb loota parimat.

Skoorisin täna kuus tundi ratast ja 20 minutit jooksu. Ma ei taha küll kekutada, aga mul on homme puhkepäev. See tähendab 39 tundi trennivaba elu ja taastumist!!

IMG_4692-1