ujumine delfiinidega

Läksime esimesel puhkepäeval Captain Cooki randa snorgeldama. Sander oli seal varem rattaga käinud ja ütles, et seal olla suur hunnik snorgeldajaid olnud. Sõit sinna oli sootuks teine kui sirge maantee Hawisse. Nagu džunglis oleks olnud vahepeal. Kohale jõudes läksime lamedate laavakivide peale ning nägime eemal, et kolmnurgad ujuvad vee peal. Haid? Inimesed ei ujuks ju siis niisama vees?! Delfiinid? Üks hüppas välja, keerutas ja pani külje peale pommi, ja siis uuesti ja uuesti. Kui äge. Nagu eputaks veits, aga tal tundus nii lõbus.

Käisime kordamööda snorgeldamas, kuna poest ostetud super extra hea snorgeldamismask oli tegelikult liiga kõvast materjalist ja lasi üldse pika ja kortsus pakendisviibimise tõttu vett sisse. Sander nägi delfiine enda kõrval vees esimesena. Ta ütles, et mõni oli päris suur. Soovitas mul ka minna. Ahhh, okei, ma siis lähen ja ei karda, mõtlesin endamisi. Ujusin kaldast u 100-200 meetrit – kohta, kus nad enne pikalt ringi lasid. Otsisin neid nii vee pealt kui ka vee alt. Kohas, kus olin, oli juba nii sügav, et otseselt põhja ei näinud, aga üks hetk käisid mingid varjud üle põhja. Täpsustasin vaadet ja delfiiniparv oli minu all. Väiksemad ja siis oluliselt suuremad. See hääl, mida olin mõnda aega kuulnud, olid nemad. Olin seda häält varem televiisorist loodusfilmide ajal kuulnud, aga olin arvanud, et inimkõrv seda häält ei kuule, kuna on nii kõrge. Nad lihtsalt ujusid üheskoos, mitte nüüd 50kesi parves, aga 20 oli neid küll. Kuna delfiinid ujusid oluliselt kiiremini kui mina, kes ma too hetk seal vees hõljusin, siis olid nad peatselt jälle läinud.

Mul oli sellest aga nii mõnus elevus sees, et lootsin, et nad tulevad tagasi. Lootsin seda ka muidugi, et keegi hulluke oma veest väljahüpet pommiga minu otsas ei lõpeta. Hakkasin delfiinide häält uuesti kuulma ehk siis teadsin, et nad on kusagil lähedal. Mingi hetk oli see hääl juba nii vali, et korraks oli isegi hirmus. Ja siis nad ilmusidki. Üks läks vist minust meetri kauguselt mööda, üks uitas seljataga. Panin jalad kokku, et ta mul päris jalgevahelt läbi ei ujuks. Nad olid väga rahulikud ja mul ei olnud üldse hirmus. Eriti lahe kogemus.

Kaldal kuulsime üht meest rääkimas, et ta ei ole ammu nii suurt hulka delfiine siin koos näinud. Milline tore juhus.

Läksime tegelikult ka järgmine päev suure lootusega delfiine vaatama, kuna mul olid nii lühikesed trennid, aga polnud seal ühtegi delfiini.

Mis aga veel suurem võit: järgmine kord kui avavee ujumine oli, ujusin algusest peale silmad lahti ja nautisin seda kui kalasid nägin ja ei olnud üks krambihunnik.

Captain Cooki monument

Sander tegi millalgi ettepaneku, et teeksime ühe 6 km matkaraja läbi. 6 km tundus lebo, mistõttu olin kohe nõus. Kolm kilomeetrit alla, kolm kilomeetrit tagasi üles. Rada oli vahepeal päris kitsas, rohi oli meetri jagu üle pea ja tee läks vahepeal pika ja tiheda rohu tõttu väga kitsaks. Sain väikse lõikehaava ka näkku, aga see on tänaseks juba paranenud. Meile tuli paar punti ka vastu, kellelt mingi hetk küsisime, kas nad käisid täitsa all ära. Käisid. Alla pidi tunnike olema, üles siis natuke enam. Mingi hetk jäi rohtu vähemaks ning tee läks kivisemaks. Jõudsime alla kohale ja no kenad suured puud ja laavahunnik ookeani ääres, aga mingit monumenti seal küll ei olnud. Inimestel olid suhteliselt tülpinud näod, kui nad meile üles kõndides vastu tulid. Ilmselt selle tõttu, et monumenti ei näinud ja tühja käisid. Lahendasime ühe dr Pepperi ja mina kibelesin tagasi liikuma. Hakkasime juba tagasi liikuma, kui nägin metsas liikumas inimesi ja siis ka üht paadikest turistidega. Haa! Äkki monument on seal metsa all. Ja oligi natuke peidus. Napikas, et selle ikka ära nägime.

Hiljem selgus, et see on ka vahva snorgeldamise koht. Kui netist pilte otsida, siis leiab päris imetabaseid võtteid.

Kell näitas täpselt ühte tundi kui tagasi üles liikuma hakkasime. Üleval olime 1:51. Võtsin tagasiminekul tempo tegemise enda kanda. Päris mõnus oli. Ühed optimistid olid plätudega sellel rajal. Möödusime neist tegelikult teel alla, u 10-15 minutit enne kui monumendini jõudsime. Enne poolt maad üles saime nad kätte. Neil oli puhkepaus ja kuulasid kaasaskantavast kõlarist kantrit. Nood vist jäid küll pimeda peale.

Akaka Falls

Sirvides ööbimiskoha külalisteraamatut, tuvastas Sander paar vahvat juga, mis saarel on. Üks oli kohe Hilos, kuhu mõtlesime pühapäeval minna, kuna mul oli puhkepäev. Teine oli oluliselt kõrgem ning Hilost vaid u 10 miili kaugusel.

Sõitsime Akakak Fallsi ülevalt kaudu ehk läbi Waimea. Loodus oli hoopis teine kui siin kõrbe Konas. Ühtegi linnakesse me sisse ei põiganud, kuna kell ajas meid pisut taga. Tegelikult pidi olema ka pühapäeva hommik pannkookidega, aga kuna äratuskella polnud ja olen harjunud tõusma 6-6.30, siis oli üllatus suur, kui alles kell 8 silmad lahti lõin. Pannkoogihommik lükkus edasi.

Üsa pea olimegi Akaka Fallsis. Jalutasime mööda betoonist treppe ja siledat tasapinda. Ilus oli seal ja juga oli tõesti võimas – 135 meetrit. See on kaks korda rohkem kui Niagara Falls, ent viimane on laiem ja sealt laseb rohkem vett läbi.

Infotahvlilt oli aga huvitav lugeda, et seal elutseb üks kala ('o'opu 'alamo'o), kes ujub ookeanist 2,5 miili ülesvoolu ja siis Akaka Fallsi tippu, et kivide vahele kudeda. Kala on umbes 6-7 cm pikkune. Neil on küll mingi suction disc lõua all, aga no siiski – 135 meetrit püstloodis üles samal ajal kui vesi täiega vastu nägu peksab. Hõmm... võibolla ei peaks ohkima nii palju, et Hawaii Ironman nii jube raske on.

kõige mõnusam uni

Magan siin enamasti päris hästi. Kui oli killer 32 tunni nädal, siis oli küll uni kahel kolmel päeval üsna pinnapealne. Kuna killerile järgnes kerge nädal, siis taastus normaalne uni ja hakkasin ka uuesti päeval magama.

Ja üks lõunauni oligi eriti mõnus. Nägin, et sõitsin Pähkliga autoga ning ta oli nagu ta ikka on – tahtis tagant ette ronida ja ma pidin kätt ees hoidma, et ta ette ei roniks. Mul oli nii rõõmus meel, kui tõusin.

Musta leiba ma ei igatse, küll aga Pähklit.

trennid

Eelnevat lugedes võib jääda mulje, et mul on siin vaid tilu-lilu. Tegelikult ei ole, aga katsun natuke muud teha, et mõtted juba võistlusele ei läheks.

Tuleval laupäeval osalen ujumisvõistlusel, mis on täpselt IM ujumise rada. Käisin ükspäev swimskini ka proovimas. See on selline kombe moodi asi, mille võistluskombele peale tõmban ja mis mu vees paremini libisevaks peaks tegema. Sel korral ma küll eriti kiire ei olnud: pean vist siiski käsi ja jalgu liigutama, iseujuv see ei ole. Hõõrdumishaavad sain ka kaenla alla ja kukla taha, tagasi kõndisin oks laiali. Delfiine nägin ka. Luban, et võistluse ajal olen kiirem kui tol korral.

Enne seda, kui pere siia jõudis, käisin rendiautot lennujaama juurde tagasi viimas. Linna pidin tagasi 15 rattaga sõitma. Plätud tagataskus ja venna prillid ees (lebo sõidu prillid) sõitsin linna tagasi. Üks hetk möödus minust neljane poiste punt ja siis kaks tüdrukut. Pikalt nad eest ära ei sõitnud, kuna lõik lõppes (vist) ja siis nad jäid lõdvestust sõitma. Nad lähenesid mulle. Tundsin, kuidas kehas aktiviseerusid osad ja sain käsu: pane mööda. Mul pidi puhkepäev olema ja tegin niigi väikest pattu, et rattale ronisin. Surusin kõik möödasõitmistunded maha ja hoidsin pikivahet. Kavatsen need emotsioonid 13.10 kasutusele võtta.

Puhkenädalal leidsin sellise sildi. Arvasin, et pean sellele sel nädalal paar korda mõtlema. Pidin ja pean (laupäeval).

Videolõik ühest 16,5 km pikkusest jooksutrennist. Tahtsin Energy Labi õigesti joosta (esimene kord ei jooksnud piisavalt kaugele) ja kuna see on 15 km kaugusel, siis ei oleks saanud seda ise edasi-tagasi otsana teha. Perekonna saabumisega on trenniskäimise tase selliseks läinud, et Sander saab esmalt väikse tiiru rattaga teha ja siis minu jooksu starti tulla, kus rattale antakse uued värsked joogid. Mina saan autoga starti. Saan ka teepeal natuke lõikude pärast pabistada. Kui käib stardipauk, siis alustan trenniga ning Sander sõidab mu kõrval ning annab aegajalt vastavalt soovile vett või spordijooki. Ülipalav ei olnud, aga 28 kraadi siiski. Trenn algas 6 km soojendusjooksuga, videol u 800 m pärast starti. Edasi tuli 1 km lõik tempoga, 2 km rahulikult, 2 km lõik tempoga, 2 km rahulikult, 3 km lõik tempoga ning 500 m peale. Tund kaheksateist võttis see lõbu aega. Uut patsi proovisin ka.

Täna oli juttude järgi viimane raskem trenn. Rattaga 3:40 ja 20 min jooksu peale. See hõlmas tavalist sõitmist ja siis 15, 20 ja 30 minuti pikkust lõiku kindlate vattidega. Videot ei ole, kuna ma ei lubanud Sandril nii suurtel kiirustel üks käsi lahti sõita. 15 ja 20 min olid mõistlikud pingutused, 30 min puhul pidin end mitmel korral kokku võtma ja motiveerima. Aga ära tegin!

Tervitan Jooksupartnereid käesoleva pildiga