lühijutte Hawaiilt III, viimane
Mõtlesin neljapäeva päeval, et ei hakka viimast postitust enam punnitama. Ühtteist olen teinud ja näinud, aga võistlus tundub juba nii ukse ees, et pole nagu tuju. Pärast lõunasööki kaks minutit diivanil lesides sain aru, et mul on tegevust vaja. Otsustasin siiski postituse teha.
Black sand beach
Mul oli jälle ükspäev kergem ning mind võeti vulkaanide vaatamise ringreisile kaasa. Kohale pidi saama u kahe tunniga, natuke jalutamist ja autoaknast väljavaatamist ning tagasi.
Üks hetk märkasime silti musta liivaga ranna kohta. Otsustasime sisse põigata. Oligi täitsa must liiv.
vulkaanid
Vulkaanide tarvis on neil suur keskus. Ilm oli too päev üle keskmise uduvihmane ja kõrgemal olles ei näinudki suuri kraatreid. Samuti ei ole kusagil näha punast voolavat laavat. Meie ajal oli muist parki alles taastamisel. Keskuses nägi 12 minuti pikkust filmi, mis andis sel aastal toimunud vulkaanihävingust parima ülevaate. Päris õudne tundus see tegelikult.
Käisime alguses kaks lühikest rada jalgsi läbi ning siis hakkasime autoga allapoole ookeani suunas sõitma. Aegajalt olid tee ääres sildid, mis aasta vulkaan seal pursanud ja voolanud oli. Kõik võttis oodatust kauem aega, mistõttu alla me ei jõudnudki. Aga väga lahe oli! Läheksin sinna kindlasti uuesti.
Toss on maapõuest pulbitsev väävel või veeaur, paaris kohas oli maa sees põhjatu suur auk ning paaris kohas hambapastana laiali voolanud ning kivistunud laava. Toss oli päris soe, kui lähedale sattusid. Ning hais ei olnudki väga hull.
prooviujumine
06.10 oli HO‘ALA IRONMAN TRAINING SWIM. Ehk siis sain ujuda võistlusrajal koos 500-600 teise ujumissõbraga.
Teadmata täpselt, kus ujumise start on, sain vastutulevalt ujujalt vobaka pidi vahtimist, aga silm siniseks ei läinud. Stardis sättisin end 1/3 peale nagu oli ette antud. Ja pauk!
Sain kohe ujuma hakata, vahepeal kolmene rivi ees ja seal ees kuuene, mistõttu ei hakanud läbi trügima (sain juba õpetussõnad võistluseks), vahepeal lainetas, vahepeal kuulsin ja nägin delfiine, siis sai pool ujutud ja oli vaja ainult tagasi jõuda. Ujusin, vaatasin poisid ja ujusin edasi. Jõudsin ja väljusin ajaga 1.10.08 (enda kella järgi). Jessikas.
Lootsin ujuda alla 1.20. Aeg alla 1.15 oleks juba rahuldav olnud, kuna olen siin avavees suht aeglane olnud. 1.10 algus on aeg, kust edasi minna. Kell näitas meetreid ka rohkem, 100 m ajaks tuli 1.48.
Võistlusel on ujumine paarkümmend meetrit lühem, kuna väljume veest samast kohast, kus sisse läheme ja swimskin on mul ka seljas. Mõtlen lootustandvalt, et kaks minutit võiks küll aega parandada 💪🏻💪🏻.
Minu ees hakkasid väljamaalased pilti tegema ja kuna mul oli too hetk nii hea meel oma aja üle, siis ütlesin, et nad võiksin ühe lambi eestlase omale pildile võtta. Pilte sai mitu ja lõpuks jooksin juba oma telefoni järele, et ise nendega brasiillastega pildile saada.
Esimene medal käes.
pidupäeva nädal
Esmalt leidsin pika seina, kus paistsid kõikide võistlejate nimed. Tabasin üsna kähku, et võistlejad on pandud perekonnanimede järgi. Ä muidugi asus huvitavas kohas.
Teisipäeval sain värske kuklalõikuse ning võistlusele olen otsustanud minna kahe kalasabaga.
Teisipäeva õhtul oli rahvaste paraad. Vihma sadas – selline vihm võiks jooksu ajal olla, oleks suureks abiks.
Võistlusnumbri sain kätte kolmapäeval (ujumismütsiga pilt on kohustuslik)!
Võistlusratta sain kätte neljapäeval!
Sirlet, kes on vabatahtlikuks tulnud sel aastal, kutsus mind Maiduga kohe kohalikele lastele ratast kokku panema. Saime kokku.
septembrikuu trennid
Äkki osad hakkasid juba higistama, et mul siin ainult pidu ja pillerkaar. Vaatsin Trainingpeaksist, et septembris treenisin 97 tundi. Sellest 50 tundi rattal (1400 km), 22 tundi jooksin (246 km), 17,5 tundi sulistasin vees (53 km) ning jõudu tegin 8 tundi (sadu kilosid rasket rauda).
kokkuvõte
Olen teinud novembrist alates trenni 777 tundi. Selle aja jooksul oli kaks pisivigastust. Ükskord kui Jooksupartneri ühistrennis Pillest mööda tahtsin saada ja vasaku jala välja väänasin ning teine mini error oli parema jala ahhilka valu pärast Otepää 70,3 Ironmani (mingi asi jäi talla all lühikeseks). Ühtegi trenni ära jäänud ei ole. Mõlemal korral oli 10 või 12 päeva trenni natuke teise suunitlusega, kas rohkem ujumist või rohkem masinaid jõusaalis. Ühtegi trenni ei jäänud ära haiguse tõttu, kuna ma lihtsalt polnud kordagi haige. Laias laastus sõitsin rattaga 229 tundi, ujusin 215 tundi, jooksin 158 tundi, jõudu tegin 84 tundi, ülejäänu on erinevad masinad jõusaalis, suusatamine ja muu sport, kus pulss on üle 130.
Mul ei kripelda mida, sest kõik on tehtud. Nüüd katsun selget pead säilitada, vähe kuuma käes viibida, naljasid kuulata, sest mul ise neid ei tule enam väga, ja puhata. Nii pika võistluse puhul võib alati midagi nässu minna. Tean, et pean siis lihtsalt kiiresti selle nässus asja korda saama.
Väidetavalt on laupäev suur pidupäev. Arvan seda pisut isegi, aga kui seda ütlen või mõtlen, tuleb klomp nüüd juba kurku. Ajalist eesmärki mul ei ole. Ma kavatsen endast kõik anda. Näis, mis kehal ja vaimul mulle pakkuda on!
Näeme hiljem!