/ tilu-lilu

2019

Paar päeva tagasi oli 31.01.2019. Kolm kuud tagasi märkisin Trainingpeaksi sellele päevale: kolme kuu vormi säilitamise paketi lõpp ja otsustamine. Otsustamine, kas teen see aasta ka triatloni või kõlgutan niisama jalga. Kodused ütleksid, et see oli juba eelmise aasta lõpus otsustatud. Süda otsustas juba nädal pärast kolmekuulise paketi algust, et tahab teha, mõistus käskis vaadata, kas ikka maksab õhku visata alla 10 tunni eesmärke, kui päriselt trenni teha ei saa või saab, aga mingit sädet selles ei ole.

See on kolmas postitus, mida olen alustanud, aga selle kirjutan nüüd ka lõpuni. Muidu olen varsti 42 ja ühtegi spordimälestust sellest aastast ei ole. Võtan ka kahest eelnevast mustandist teksti, mille kirjutasin, mille aktuaalsus kadus, aga mis siiski vahepeal juhtus ja oli.

Siis, kui ma kergema trenni valisin

(millalgi jaanuari alguses)

Ausõna, seda ei juhtu tihti, seda ei juhtu peaaegu kunagi. Aga laupäeval valisin kahest ujumisest kergema, kuna tunne polnud veel täitsa terve ja Marko oli alternatiivse kava lisanud Trainingpeaksi. Alternatiivne kava oli 4000 meetrit – polnud täitsa titekas trenn ka.

Jäin nädala keskel väiksesse nohusse ja kurk oli paks. Kuna olemine ise kehv ei olnud, ei hakanud end haigeks mõtlema ja jätkasin tavapärast elu. Reedel oli trennist puhkekas ja leidsin mahti Markole öelda, et olen veidi haige. Võibolla sundis mind ausale ületunnistusele vahva režiimide ujumise kava, mille ees hirmu tundsin. Veensin end kergemale trennile, korrutades, et need režiimid tulevad ükskord nagunii.

Kuigi pidin võistlemise otsustama jaanuarikuu lõpus, sai juba mõni aeg tagasi selgeks, et võistlen. Kui aega hästi planeerida, siis saab küll. Tegelikult pean aega hakkama väga hästi planeerima, sest olen eriti halvasti sööma hakanud. Päeval kas jõuan liiga hilja sööma, söön mingit jama, söön liiga vähe ja siis õhtul liiga palju, või õhtul liiga hilja. Kõiki kombinatsioone kasutan. Selle tulemusena on mul kaal tõusnud 2-3 kilo (veebruari alguse seisuga 3-4 kilo võrreldes unistuste aegse Hawaii kaaluga). Kirjutasin nördimusest ka treenerile, kes selle hoopis positiivseks keeras: talvel saab liigeseid ja kõõluseid raskema kaaluga treenida ja nii peavad need suvel suuremale intensiivsusele vastu. Treeninggrupist välja ei visatud. Ja tegelikult kõlab see nagu eriti hea plaan.

Tartu maratonile lähen ka uuesti. Mul ei olnud otsest valu sinna minna ega kategoorilist keeldumist, mistõttu otsustasime, et lähen teen ühe pingutuse. Üllatuslikult olin eelmisel aastal naistest 14.

Pealkirjata

(umbes nädal tagasi)

Postituse alguses oli juba tuttav ülestunnistus, kuidas ma ikka ei saa ujumisest, rattast ja jooksust eemal olla, kuidas mu lagi ei ole veel käes, ja kuidas proovin see aasta uuesti ja kiiremini. /--/

Möödunud laupäeval oli 10 km testjooks ja vaatamata mõnevõrra libedale pinnasele suutsin enda hinnangul hästi joosta. Paar km tuli ajaga alla 5:00, paar km 5:00 algusesse ja paar 5:15 ja natuke peale. Pulss võis olla kuni 163 ehk siis enamvähem kerge pingutus. Poleks lund ja seitset kihti riideid olnud, oleks kõik kilomeetrid alla viie olnud.

Kolm kuud trenni läks väga kiiresti. Võibolla on mul Hawaii-aegsed trennid liiga värskelt meeles, aga trenninädalad on pigem kerged. 12–13–14 tundi ongi 25 tunni kõrval kerge.

Mis vahepeal veel juhtunud on:

  • bassus õppisin saltopöörde ära,
  • kukalt ajan jätkuvalt lühikeseks,
  • Tartu suusamaratonile lähen,
  • rauda võtan – varsti on hambad läbipaistvad,
  • kaalus olen paar kg juurde võtnud,
  • kõik on hakanud sporti tegema?

Helistasin ükspäev Audentesesse, et spordiarstile aega saada. Olen seal aastaid käinud ja oleks saanud täpselt samadel masinatel samade parameetritega testi teha. Nad tänasid helistamast ja ütlesid, et panevad mu kontaktid kirja, olen järjekorras 200-s ja nad helistavad septembris-oktoobris või aasta lõpul. AHH? Mul ei ole siis nende andmetega enam midagi peale hakata. Kunagi varem ei ole sellist jama olnud. Oleks siis aprillikuusse pakkunud. Oktoober?? Küsisin väriseval häälel Matilt, kas Tartus palun tahaks keegi minuga vajalikud testid teha. Saab. Ma ütlen, Tartu on täiega lahe koht.

Esimene veebruar

Kui ma seda eelnevat loen, siis tundub nagu polekski midagi vahepeal juhtunud. Tegelikult nii igav pole. Vahepeal saab nalja ka. Palju saab nalja Priiduga trennis. Paar nädalat tagasi kui Eestis mega torm oli ja inimestel soovitati toas püsida mingeis paigus, käisime suusatamas. Kasutasin insta-kliistrit, kuna ilm oli grammi võrra plussis. Suusad olid alguses nii kliistrised, et napilt sain koha pealt minema ilma näoli kukkumata. Klaebo mäest üles jooksu tegin ka, aga liialt pime olla olnud, et seda lindile saada. Priit pani napilt ühest kurvist välja, kus ta järgmisel ringil mind nimme filmis juhuks, kui kukkuma peaksin. Kahjuks polnud Priidul kaamerat väljas kui päriselt näoli panin (elu esimene face plant). Suusaninad lõid napilt esihambad välja. Naersin kõhuli maas kõva häälega üle dendropargi, aga kuna kedagi teist minuga naermas ei olnud, siis ajasin end mingi hetk püsti. Ja kuna nii palju andis suusk tagasi, siis vähemalt kümme korda kiljusin üle pargi. Vahepeal oli endal ka piinlik, aga mul tuleb see kiljatus kontrollimatult. Ütlesin endamisi, et nagu mingi blondiin sõidan. Vaatasin korraks oma juukseid, naeratasin ja lükkasin paaristõukeid edasi.

Väike viidik tollest trennist (alguses on kole vahelduv, ärge seda vaadake):

Ujumas ei ole naljakas olnud, jooksus oli lihtsalt pikka aega tüütu, kui jalad all ainult ringi käisid. Eputada ei ole ilus, aga soetasin just sel nädalal Jooksueksperdist Saucony krobelisema tallaga jooksusussid. Oluliselt kindlam pinnas ilmus alla. Puki trennid on seni leebed olnud. Alles nüüd oli esimene trenn, kus kommentaarina lisasin vaid oksendava emotikoni.

Paar nädalavahetust oleme Käärikul käinud. Lõunas on hetkel lihtsalt nii mega suusatada. See nagu polegi trenn. Kuigi esimene Kekkose ring oli küll selline, et tunni aja pealt sain aru, et ega ma mingi maailmameister ei ole, et seal mägedest otse üles vehin ja pulssi ei vaata. Järgmisel nädalavahetusel jällegi mõtlesin, et kui pool suve siin treenin, siis saangi maailmameistriks.

IMG_6633

Kokkuvõte

70,3 Otepääl ja 140,6 Tallinnas. Kiiremini kui varem.

Ja kui midagi põnevat juhtub, siis kirjutan, kasvõi lühidalt. Hiljemalt kahe kuu pärast juba juhtub, sest siis on laagrisse minek. Ja Tartu maraton tuleb ka kindlasti pull (2018 keskmine pulss 164, maks 189). Seekord alustan eest poolt, saab juba algusest hagu andma hakata.