/ võistlus

Valga pisarad ja õppetunnid

Osalesin 08.07.2018 Valgas Eesti meistrivõistlustel olümpiadistantsis (1,5+40+10). Osalemine sai kindlaks suhteliselt hilja, kuna Otepää järgselt jäi parema jala alt kanna juurest kitsaks ja jooksmine oli mõnevõrra raskendatud. Sain joosta väga pöia peal olles, aga sellest olid järgmisel päeval kivikõvad sääremarjad ja 1000 mõtet peas, mis nüüd saab. Neljapäeval tegin lõigutrenni, mille järgselt lükkasin otsustamise päeva võrra edasi (ebameeldivustunne oli mõnevõrra süvenenud). Neljapäeva õhtul oleksin öelnud, et ei stardi. Kuna reedel oli tunne sama, mis enne lõigutrenni, siis otsustasin Valka korraliku doosi võistluspingutuse järele minna.

Sain soovitud võistluspingutuse, küll mitte nii tugeva, kui oleks lootnud, sest jooksurajal oli tunne lihtsalt nii kehva. Esmalt arvasin, et ei saagi selle võistluse kohta midagi kirjutada, kuna see oleks tulnud üks suur ja pikk tärnide jada (võistlus läks *****, kõik oli nii *****, jalad oli *****, jne).

Ujumine oli elu suurim pesumasin. Sain nii palju vopse ja mingigi rütmi kätte saamiseks kulus liiga kaua aega. Arvasin, et tulen kehvema ajaga veest välja kui eelmisel aastal. Õnneks olin siiski mõnevõrra kiirem.

Rattas viskas kaks kord maos olevat vedelikku üles. Sees ei olnud hea tunne. Hirmus, et äkki lõpus enam ei jaksa ka, võtsin geeli. Janu oli ka suur, jõin spordijoogi ja pisut ka jahutamisvett, mis oli lisapudelis, ära. Lootsin esimestele oluliselt rohkem järgi jõuda.

Jõudnud jooksurajale, olin vaimselt valmis 4.00 tempot jooksma. Kui aga esimene kilomeeter täis sai, sain aru, et 4.00-st on asi täna väga kauge. Kui muidu oli tunne seesmiselt lihtsalt kehva, siis lõpus hakkas ka kõht valutama. Igal sammul lõi noaga. Kõndisin üle 100 aasta võistlusel paar sammu, tõstsin ka köed üles ja proovisin sügavalt hingata, muffigi.

Joanna, Silje ja Mihkel elasid mulle raja ääres kaasa. Olin jooksu ajal enda peale nii vihane, et kui Mihkel hõikas mulle vahet eesmistega, ütlesin, et mul suva, kus maal nad on (alumisel pildi vasakul). Kirjutasin pühapäeval neile vabanduse ja ütlesin, mulle oli suureks abiks, et nad rajal mulle kaasa elasid ja vabandasin oma otsekohese ja ebaviisaka käitumise eest. Nad olid mõistvad ja oleme sõbrad edasi :)

Mõtlesin üle aastate katkestamise peale. Kui katkestan korra, siis on järgmine kord juba lihtsam katkestada. Sisendasin, et kannatan lõpuni ära. See oli vastikum, kui Otepääl 190-se pulsiga pingutamine. 42 km ma sellise valuga ära jooksnud ei oleks. Ilmselt mitte ka 21 km. Tagasipöördel nägin, et olen järgmistest ohutus kauguses ja peaksin ikkagi lõpuni välja venitama. Venitasin. Kuigi ma lõpus oksele ei hakanud, siis nii kett oli olla küll kui pildile on jäänud.

IMG_3163

Pidasin pärast finišit paar minutit vastu, kui silmad täitusid veega. Vihast, et nii kehva (see ei ole üldse see sõna, mida mõtlen) jooksu tegin. 41 ja pool minutit peale ei ole ju täielik ebaõnnestumine, aga jooksin aeglasemalt, kui Otepääl, kus eelnevalt olin poole rohkem ratast sõitnud ja jooksudistants oli poole pikem ja raskem. Lihtsalt keesin vihast. Ma ei olnud kurb, et oi läks kehvasti. Tahtsin karjuda, aga kuidas sa võistluskeskuses ikka karjud. Panin päikseprillid ette ja läksin auto juurde riideid vahetama. Nutsin veel ja susisesin läbi hammaste. Miks mul viga oli, et ma nii aeglane olen? Trennis jooksen ka kiiremini. Kirjutasin Makrole, et jooks oli s***, aga mitte kanna pärast. Läksin ratast vahetusalast võtma, et peale sõita. Marko helistas – nutsin natuke veel, löristasin tatist nina ja rääkisin, mis kõik pekki oli läinud.

Pealesõidu ajal rahunesin pisut, aga pettumus oli jätkuvalt kilomeetrite pikkune. Mitte, et mingit kohta ei saavutanud või kellelegi ära ei teinud, vaid selle tõttu, et ma normaalselt joosta ei suutnud. Esmaspäeva õhtul tundsin, et olen õnnelik, et kõik see jama Valgas juhtus.

Õppetunnid:

  • enne starti söö vähem (võrreldes Otepääga sõin päris hommikusöögi)
  • vett ei ole vaja kaanida nii palju kui on ja natuke peale
  • kui juba on paha, siis geeli peale ei võta

Jah, päevad ei ole vennad. Aga Valgas tegin ise mitu asja valesti ja see õppetund tuleb ainult kasuks.

Tegelikult läks elu paremaks juba teise ja kolmanda vihanutu vahel. Andsin võistluse ajaks koti hoiule Janarile, kes töötab Arenas. Ma ei tea, kas Janaril must just kahju hakkas, aga kuna ta teab, et ma elan ja hingan triatloni, mis tähendab, et mul kulub trikoosid, tegi ta mulle eriti armsa kingituse - sain valida omale kaks trikood. Valisin nii ägedad! Sellistes trikoodes haid mind küll sööma ei tule. Olen ju juba kahe kuu pärast Hawaiil. Tundub siiani uskumatu.

f-hekel-2