/ võistlus

IM Otepää 70,3 vol 3

4:45:45 näitas kell. See on ju 10 minutit kiirem, kui olin lootnud. Ja 5 minutit kiirem, kui väga hea võistlus oleks olnud. Kui mikrofonist öeldi mu ametlik aeg, tegin epeevehklejate või Anett Kontaveidi "jess" käe liigutuse.

Võistluseelne

Et pisut aimu anda, mis eelneb võistlustele, alustan reedest. Keda ei huvita, võib paar lõiku edasi kerida.

Käisin hommikul 30 minutit jooksmas – üldse ei olnud head tunnet. Keha oli raske ja pulss oli kõrgem kui tavaliselt. Tööle jõudes tundsin, et kehal on ebamugav ja uimane olla. Lootsin sisimas, et vahest on keha nii nutikas, et puhkab ette. Lõunaks olin kaasa teinud pasta. Ma ei tahtnud seda. Töökaaslane Kerttu oli nagu kuri ema, kes käskis mul süüa. Kui mingi koguse olin tema silma all ära söönud, leppisime kokku, et kolm ampsu veel ja siis on söödud.

Kell 15 lahkusin töölt, et kodust ratas, tossud, kiiver ja muu vajalik võtta ning tavaar Otepääle viia. Autosõidu ajal kuulasin muusikat ja laulsin valesti kaasa – tunne läks oluliselt paremaks. Otepääle saabudes tundsin, et päris mõnus on olla. Sealne melu tekitas positiivse elevuse. Vastik keerav ja ebamäärane tunne oli kadunud. Võtsin võistlusmaterjalid välja, tegin vajalikud numbrite kleepimised, proovisin ujumismütsi ja viisin ratta vahetusalasse.

IMG_2660

Seejärel ujusin 20 min võistlusrajal. Sain aimu, kui kaugel on esimesed poid ning kaugel viimased. Kell näitas väljudes tempoks 1.51, mis minu kohta on päris kobe, sest olin poide juures passinud ja pingutus oli leebe.

Kodus ootasid mind pealinnast kohale tulnud ema, isa, õde ja õe laps Johanna. Kuna osalemine selgus suhteliselt viimasel minutil, otsustasime seekord Tartust hommikul kohale sõita ja mitte pead valutada ööbimise küsimuses. Koju jõudes tundsin, et kõht on tühi. Keegi ei pidanud seekord enam mu söödud riisiterasid või kalatükke lugema, et neid ikka piisavalt saaks. Sõin isuga.

Geelid, soolakapslid, joogid valmis pandud, läksin magama. Ja tavapärane unenägu tuli viimasel ööl: lähen triatloni tegema ja ei jõua starti. Võistlus toimus kusagil välismaal ja käisin tähtsalt ringi, sest asjad olid vahetusalasse viidud ja kõik paistis korras olevat. Hommikul läksin jooke ja muid väikseid toimetusi vahetusalasse tegema. Sättisin uuesti koju ja teepeal koju sain aru, et jälle on pekkis. Start on 50 minuti pärast, aga pean veel ööbimiskohas käima ja tagasi jõudma. Ma ei teadnud, kus on ööbimine. Mingid kohalikud võtsid mu peale. Ühtäkki sõitsime juba tagasi stardi poole, kui nägin, et stardini on nii vähe aega, et ei ole reaalne jõuda kohale. Olin nii vihane. Kuidas jälle? Sain aru, et midagi ei ole teha ja hakkasin Markole helistama, et öelda, et ma ei stardi. Täpselt sel hetkel tõusin üles. Ohkasin kergendatult. Sain veel 15 min voodis vedeleda, aga und enam ei tulnud.

Sõin kerge hommikusöögi ja asusin üksi Otepää poole. Muusika kuulamine ja valesti laulmine kordus.

Võistlus

Lisasin vahetusalas geelipudeli, soolakapslid, spordijoogi, kalibeerisin võimsusanduri ja panin kompuutrile õige programmi ette, pumpasin rehvid, panin normaalse käigu, võtsin vahetusala kottidelt sõlmed. Otsisin sobiliku puu, viskasin selle kõrvale pikali ja kuulasin muusikat. Rahulik oli olla. Mitte suva rahulik, aga ei olnud häirivat paanikat, ärevust, ebamugavust. Kerge jooks ja painutused, kalipso selga, sokid jalga ja starti. Aega oli veel palju, aga kõikidel olid mütsid juba peas ja prillid ees. Läksin massiga kaasa.

IMG_2936

Ujumine oli eriti mõnus. Eelmisel aastal lasti meid stardist korraga välja ja tuli joosta läbi kitsa koridori, et vette pääseda. Sel aastal lasti iga väikese aja tagant neli või viis võistlejat võistlustulle. Pesumasinat ei olnud, ühtegi vopsu ribidesse või kannalööki pähe ei saanud. Kahel korral oli kitsas, kui kaasujujate vahelt läbi tahtsin minna. Mäletan rõõmu, et mina ujusin inimestest mööda. Seda tõesti muidu ei juhtu. Peatselt olin juba seal kohas, kus eelmisel päeval olin soojendust teinud ja teadsin, et enam palju ei ole. Paar sõõmu võtsin järvevett ning krooksutasin pisut ka. Väljusin veest ja vaatasin kella. 32 midagi. Super jess. Poleks nii kiiret oodanud.

Vahetusalas haarasin koti, tegin viis sammu ja hakkasin koti nr kontrollima. 65 – see ei ole ju minu kott. Kiire käsipidur, tagasi ja õige kotiga vahetusalasse. Lidudes ratta poole, hõikas vabatahtlik, et koti ära viskaksin. Napilt oleksin vahetusala kotiga Kanepi poole ajama pannud.

Punane joon, vile ja hops ratta peale. Kurat, pudel lendas. Mul oli kindlasti seda pudelit vaja, sest seal oli minu kangusega jook ja pidin selle esimesse aeropudelisse Otepääle naastes panema. Sekundiga oli pudel hoidjas ja 90 km läks lahti. Esimesel tõusul Otepääle karjusid Priit ja Margus, vaheaegasid ja seda, et panna on vaja. Kui olin kiriku laskumisest all ja kaasaelajad olid raja kõrvalt kadunud, saabus rahu ja tuli sõitma hakata. Jalad olid väsinud?! Tuul oli ka valet pidi. Minnes oli vastu, alati on takka olnud.

IMG_2979--1-

Tempo tundus ok, aga mingit lennukit ei olnud. Kuna võistluse koguaeg on piisavalt pikk, teadsin, et pean toitumisele tähelepanu pöörama ja seda mitte unarusse jätma. Iga 30 minut geel ja sool, oli plaan. Reaalsus oli see, et unustasin kohe geeli võtta ja tegin seda 20. minutil. Soola sain üldse mõni minut hiljem. Lisaks väntamisele kontrollisin kellalt, kas pole juba geeli või soola aeg. See sisustaski enamalt jaolt rattasõidu. Enne esimest tagasipööret nägin Urselit, proovisin silmata ja aru saada, kus on Anette ja Alma. Miks Alma nii taga on – mõistsin, et ta startis tagant poolt. Järgmisena olin Otepääl, tegin Pühajärve hotelli juures ringi ja ütlesin endale, pool tehtud, üks ring veel jäänud. Ursel oli lähemale tulnud. Teisi nägin ka, aga ei saanud aru, kas nad on lähemale tulnud või kaugemale jäänud. Mait karjus midagi Pühajärve mäel, aga ma ei registreerinud seda. Varsti sain kätte Urseli. Minu ees pidi olema Tanja ja lätlane. Plaanisin Tanja jooksurajal kätte saada. Olingi juba Otepääl tagasi ja varsti algas jooks. Sõit läks rahulikult ja ilma vaheintsidentideta. Aeg 2:35. Ok, sellega jään ellu.

IMG_2978

Ratas torule, vahetusala kott, sokid jalga, geelid taskutesse ja tuld. Esimene km 4.14. Jalad olid sellised nagu poleks midagi enne teinud. Nii hea tunne. Kas peaksin tempot alla laskma? Teine km sama tempo ja mõnus. Poslavitsa muidugi ei ole mõnus, aga siis on muist allamäge. Vaatan kella, ikka meeldiv number. Sihva ja kolm ronimist. Enne Sihva punkti teavitas Priit, et Tanja on paarisaja meetri kaugusel. Nii – ring on aega möödaminemiseks. Küngasetel lisasin tihedust ja mäest alla minnes proovisin lõdvestuda. Öäk oli. Aga tempo oli ilus. Marko pakkus mulle jooksu tempoks 4.30. Juhtisin seda meeldivalt. Enne esimesel ringil Murrumetsa poole keeramist nägin, et ees on ratas. See peab ju liidri ratas olema. On ainult Tanja ja lätlast ei ole. Tanja lähenes mulle kergusega, möödudes arvasin, et on vaja high5 anda. Kui mul hakkaski raske, siis liidri ratta taga ei saanud seda tunnet ligi lasta. Ma ei ole kunagi liidri ratta taga sõitnud (nagu ma ei olnud kunagi ennast ka õllega üle kallanud. Jah, tean, et muist läks mööda, aga see läks nii kogemata. Parandan selle vea järgmine kord). Kui võistluskeskusest möödusime, oli selline kisakoor mind toetamas, et kuku pikali. Ei imesta, kui seal 3.30 peale tempo tõmbasin. Rahustasin end maha, kuna 11 km oli veel minna. Proovisin veel kaasaelajatelt küsida, kaugel Alma on, aga sain vastuseks, et kaugel. Seda, et öelda, et ta alustas tagant poolt, ja te ei saa võtta selle järgi, proovige päriselt teada saada, mahti mul ei olnud. Tuli lihtsalt endast maksimum anda.

Enne teist Poslavitsat jõudsin Harrole järele. Vahetasime mõned sõnad, ütlesin vist, et mul on nii raske (tol hetkel oli pulss 184), igal rakul oli vastik. Võimalik, et ta ütles midagi, aga ma ei kuulnud. Teadsin lihtsalt, et pean edasi liikuma. Mul käis peast läbi mõte, et tahaks kõndida, aga oleksin ka katkise jalaluuga jätkanud jooksmist. Äkki ilmub mootorratas kaameraga minu kõrvale. Ma näen välja ju nagu murdmaasuusataja, kellel on habe külmunud tatti täis. Hõõrun svammiga suud, et suurem jama maha saada. Kas ta jääbki siia nüüd või? Kontrollin tempot, see on 4.21, mis on jätkuvalt ok. Kõik kleepub. Pigistan svammi, et sealt pisut pähe jahutavat vett saada ja kätelt kleepiv geel maha saada. Kui svamm enam vett ei anna, katsun kombet, et kleepekas maha saada (sinna on omajagu niiskust kogunenud). Tahaksin prillid ära võtta, aga see reedaks pahupidi silmad. Tõusud on rasked pärast Sihvat, aga teistel on veel raskem.

IMG_2976

Minu rattur vilistab meestele, et nad eest tuleksid. Veidi on piinlik, saan ju neist ise ka mööda. Kõrval sõitvast mootorrattast on ka juba suva, alguses arvasin, et ta tossutab mul kõrval ja et äkki peaks kõhtu sees hoidma. Kõik muu oli hägustunud ning teadsin, et mul on lihtsalt vaja kähku lõppu jõuda, sest tahan väga pikali visata. Paaris kohas "surusin" motika teeserva, et saaksin sisekurvi võtta. Neil on ju mootor, mingu ise väikse ringiga. Kui ette lõi 17 km, siis teadsin, et kannatan lõpuni, saagu mis saab. Sai see, et pulss oli 190 lõpuks. Jooksu ega ka võistluse koguaega kordagi ei vaadanud, sest teadsin, et juhin eesmärki. Üks poiss, kellega mõningase vahega koos jooksin, kutsus mind täitsa lõpus endaga kaasa, aga tõesti olin juba max pingutuse staadiumis. Finišikoridor, lint tõstetakse mu ette, aga ma ei jaksa seda tõsta. Lõpu annab kõige paremini edasi see väike viidik:

Tänks, Vidrik, et mulle elu sisse koputasid.

Pärast mõningat kosumist väitis Mait, et nad tahavad minuga intervjuud teha. Kuna Mait tõmbas mu sarnase asjaga hiljaaegu haneks, mille tõttu kaotasin kihlveo ja pean Jooksupartneri trenni jänese kostüümis minema, siis esmalt ei uskunud seda. Umbusklikult siiski lähenesin kaameratega telgile, pistsin pea telgi ustest sisse ja küsisin, et kas nad tõesti tahavad minuga rääkida. Tahtsidki. Olen intervjuud mitu korda vaadanud. Mul oli vist ikka mega võidujoovasus, vastused ajavad naerma. Üks lemmik on see, kui Ivar Jurtšenko küsib, et kas nende trennide kõrvalt elamiseks ka aega jääb. Vastan tähtsa näoga, et jaa, ikka jääb. Käin ju tööl (olen Tartu Maakohtus kohtujurist), ja koer on nüüd. Seletan, et Pähkel on väga armas, aga et ei tea, kus ta hetkel on (nagu ta muidu oleks koguaeg minu külge klammerdatud). Seejärel hakkan Pähklit otse-eetris otsima. Kirill ja Ivar vaatasid ka sinna suunda, kust Pähklit otsisin, aga keegi Pähklit ei näe. Nagu fantoom-koerast oleksin rääkinud. Järgmisel päeval, kui õe lapsele Ironkidsile käisin kaasa elamas, nägi vähemalt Kirill koera ära.

IMG_2924

Lilletseremooniaks olin niivõrd kosunud, et läksin oma postamendi otsa rõõmust lennates. Avastasin pildilt, et olen üsna mitu korda seda rusikas-jess käemärki teinud.

IMG_2959

Muu

Toiduplekkidega paber, kus enne võistlust arvutasin viit minutit maha. Ülemine rida on eelmise aasta tulemused. Pärast teist rasvast joont on tulemused (kastide sees), mille panin esialgu kirja. Kui seda teist korda vaatasin, siis mõtlesin, et vahest peaks omale reaalsed eesmärgi seadma (liites ajad ja ümmarguselt vahetusalad 5 min oli tulemiks 4:49 ehk aeg alla 4:50). Rasevasena kirjutatud 35:00, 2:37:00 ja 1:37 olid tulemused, mis arvasin, et võiksin kõikide eelduste kohaselt teha, koguaeg olnuks 4:54.

Tegelikkus aga oli 32:16, T1 1:58, 2:35:14, T2 1:49, 1:33:57 ning koguaeg 4:45:36. Ei tea ise ka, kuidas nii kähku lidusin. Jooksu keskmine pulss oli 177, max 190.

IMG_2890

Natuke taustainfot.

2017 olid vastavad numbrid 36:38, T1 2:49, 2:38:54, T2 01:58 ning 1:38:42 ja koguaeg 4:58:58.
2016 olid vastavad numbrid 35:41, T1 2:14, 2:42:28, T2 2:22 ning 1:44:49 ja koguaeg 5.07.37.

Kuigi eestikatelt diplomit ei saanud, siis ootas mind ükspäev tööl kabinetis selline vahva asi. Ei teagi, kas panen seinale või hakkan kaasas kandma. Aitäh, Urmas!

urmase-aukiri

Aitäh perele, tuttavatele ja võõrastele, et nii kaasa elasite. Väga hull, kui lahe see oli. Ja tuhat tänu õnnesoovide eest. Pühapäeval pääsesin lebo tunnise tsüklokrossiga enne sauna. Esmaspäevase 30x100 m bassus tegin küll laupäevaste ülevate hetkede pealt.

Järgmine poolpikk on 21.07 Soomes, Joroinenis. Plakatid ja kaasaelamise karjumised võib mu vanematele kaasa anda. Kristel, keegi ei karjunud mulle seekord rajal, et mis ma passin. Äkki teed plakati?!