/ võistlus

kvalifitseerumine Otepää poolpikale

Viisin möödunud esmaspäeval Säde Kristjani juurde, kuna käigud käisid pisut raskelt. Lihtne hooldus pidi olema. Teisipäeval kell 17.15 helistas Kristjan ja ütles, et tal on halvad uudised. Sädel on lenksu alumises osas praod, karbonist lenksu alumine osa (ehk siis see osa, kus on küljes pidurid) on katki läinud. „Aga mul on homme võistlus, mis saab?“ oli mu esimene reaktsioon. Kristjan ütles nii pehmelt kui sai, et selle rattaga ta mind starti ei lase. Hea, et ma ei olnud peaga kodaratesse pannud ja üle lenksu käinud.

ratas-1

Sekundiga tuli paanika ja silmad läksid märjaks. Minu väike ja väle Säde. Guugeldasin eraldistardi lenksu alumist osa – 900 eurot. Pomisesin omaette kuu vandesõnade limiidi täis. Helistasin kohe Markole, kes ütles, et kui nüüd kohe saan vajaliku jupi ja keegi paneb selle enne võistlust peale, siis on mõtet kiirustada, muidu lükkame edasi ja tegutseme rahulikult. Kristjani abiga sain teada, et Hawaiis on õiget juppi (lenksu alumine osa on selline: https://www.zipp.com/bars/vuka-bull/). Hirmuga avasin lingi, mille ta saatis. Õnneks 230 eurot, mitte 900 eurot. Internetipood väitis, et vajalik lenks on 42 cm, aga Kristjan ütles, et tootja lehel seda mudelit 42 cm laiust ei olegi. Katkine lenks oli 41 cm ja sellest laiemat kindlasti ei tahtnud. Palusin telefonis lenksu laiuse üle mõõta. Kristjanil oli õigus! Helistasin Maidule ja ütlesin, et mul on nüüd abi vaja. Lootsin, et Mait teab kedagi, kes teab kedagi, kes teab kedagi Hawaiist. Mõne aja pärast tormasin poodi, kus üks müüja ütles juba ukse pealt, et teie olete ilmselt Maria. Kaks teist müüjat olid üllatunud, et esimene mu nime teadis. Ütlesin, et ilmselt on mul selline nägu peas, et mul on kohe eraldistardi lenksu alumist osa vaja ning olen nõus selle eest surema. Kell 19.50 väljusin Kristjani juurest Specializedi poest ja läksin trenni. Ma ei tihanud Sädet jätta, kui ta osaliselt juppideks võeti ja ootasin, kuni ta jälle terveks sai. Lõpetasin päeva 21.55, pidin 5 min lühema ujumise tegema, kuna 22.00 lüüakse Arcticus tuled surnuks.

Aitäh Kristjan, Marko ja Mait!

ratas

Miks oli nii oluline ratas kohe korda saada ja 41 km sõitma minna? Selle tõttu, et Marko puudutas esmaspäeval ühte seni lahtist teemat – Otepää 70,3. Boss ütles, et laseb mul otsustada, kas tahan seda teha või mitte, iseenesest on puhkuse nädal ja mahub sinna. Teisel pool telefonitoru järgnes sellele selline naeratus -> :)))))). Ütlesin, et ootasin seni tema poolt käsku, et tuleb minna või siis vastupidist, pole mõtet veel minna, kuna pole piisavalt kiire.

Panin kvalifikatsioonitingimuse – kui suudan sõita üle 36 keskmist, siis lähen (kuu varem olin sõitnud poole lühemat distantsi 35,8 km/h keskmist). Esiteks on võistlus kõige parem trenn, teiseks on mul siiski vähe triatloni võistluskogemust. Marko andis ette vatid, kuidas sõitma pidin. Ta ennustas mu jõudu väga õigesti. Iga 10 km taga oli auto lap, mistõttu on ilus vaadata, et 10 km tempod tõusid järgmiselt: 35,6, 36,7, 37,5, 37,5 ja lõpusuts 42,2, kokku tuli 41,9 km ja aeg 1.07.49, mis teeb keskmiseks 37,1 km/h. Võrdluseks: 07.06.2017 sõitsin sama rada 1:12,52. Pärast sõitu mõtlesin: „Oi, ongi Otepääle minek!“

Sama nädala reedel oli kavas 10 km testjooks. Oli võimalus, et kui maru aeglane on, siis jätan Otepääle minemata ja teen trenni. Marko jäi tulemusega rahule, mina torsitasin. Reedene tööpäev oli kuidagi frustreeriv ja võtsin selle jooksule kaasa. Koju jõudes olin igat pidi väsinud. Marko on mulle selgitanud, et iga päev ei pea olema isikliku rekordi päev. Jooksin isikliku ja olin minut kiirem kui eelmisel korral, aga süües kasvab isu – tahtsin veel kiirem olla. Katsun mõistusega võtta, aga vahel läheb lappama ja ise teen oma elu keeruliseks.

Laupäeval tegin ratta ja jooksu Otepääl. Juba pelgalt trenn meenutas, et rada on raske, midagi lihtsat 16.06 tulemas ei ole! 21.07 lähen Soome Joroineni Hawaii ettevalmistuseks poolpikka tegema, aga luban, et pingutan ka Otepääl nii palju kui torust tuleb.