kuidas on siis teisel pool maakera?

08.09 varahommikul alustasin sõitu Hawaii suunas. Lennureis pidi kestma kahe vahemaandumisega 24 tundi. 30 tundi pärast äratuskella Tallinnas istusin Kailua-Konas oma rendikodus ja mõtlesin, et saingi hakkama.

710e1ae1-db4c-4a3a-8a00-74403c761d8b

Tegelikul oli mul esialgu kirjutatud selle postituse mustandisse ka reisi kohta, aga see kõik on tilu-lilu selle kõrval, mida siin paari päeva jooksul kogenud olen. Trennis muidugi.

Jõudsin kohale laupäeva õhtul. Kuigi mul soovitati viimasel lennul LA-st Konasse mitte magada, et siin kohe uni tuleks, ei suutnud seda soovitust täita ja magasin juba enne kui lennuk liikuma sai. Kui kõva mootorite mürina hääl tuli, tegin silmad lahti ja avastasin, et naabrid on mujale kolinud ja viskasin end kolme pingi peale magama. Kui silmad avasin, oli 50 minutit maandumiseni kuuetunnisest lennust. Kuna olin eelnevatel öödel pakkinud ja muretsenud ning maganud neli ja kolm tundi, siis ei olnud probleemi siin magamajäämisega. Tõusin kell 5, kui kõik veel pime oli.

Ratta kokkupanemine läks vussi. Mõlesin eriti laheda video sellest teha, aga see jäi sealt maalt pooleli, kui sain aru, et ma ei saa tagumist jooksu alla panna, sest käiguvahetaja on kuidagi valesti. Keerasin seda üht- ja teistpidi külge. Kusjuures olen seda varasemalt vast viis korda teinud ja seni on iga kord õnneks läinud. Helistasin lõpuks Kristjanile, kui mul juba närvid mustaks hakkasid minema. Kristjanil läks paari saadetud pildi jagu aega, et mõista, mis valesti on. See polt käiguvahetajal, mis nagu mõttetult väljas on, peab jääma üles poole mingi jupi peale!!! Nojah. Loll pea on keha nuhtlus.

IMG_4313

Sain ratta lõpuks kokku, käed ja jalad olid keti mustaga koos. Hõõrusin kähku natuke sellest maha ja hüppasin sadulasse – tund kakskümmend sõitu ootas. Sõitsin sinnapoole linnast välja, kus meil maratonike läheb. Mingi hetk läks päris korralikult mägiseks. Poleks arvanud, et nii mägiseks.

Lõunal sain kokku Ilmariga, et teha sisseostud Costcos. Ilmar on siin kohalik eestlane ning Marko viis mind temaga kokku. Ilmariga oli tore ja vahetu suhelda. Mind ajasid kogused, mis soetasin, naerma. Aga mul ei ole aega ega energiat pärast trenni iga kord poodi minna ja siis süüa tegema hakata. Arvan, et kana ja kala on mul 2–3 nädala jagu. Jah, kõik on jääs. Ja riisi ja pastat vist reisi lõpuni. Limpsi on ka. See pidi olema preemiaks, kui on raske trenn. Ütlen etteruttavalt ära, et olen hetkel end iga päev premeerinud.

IMG_4132

Õhtul jooksin 20 min ja tegin 20 min jooksuharjutusi peale. Tempo oli sörgil 5.30 kandis, mis ei olnudki välga hull. Pidin sellele 20 min bassus peale sulistama. Arvasin, et vees on mõnus jahe, aga ujusin nagu supis. Ootan juba esimest režiimide trenni. Mitte.

Tegin pärast esimest päeva järelduse, et oh, ei olegi hull ju.

16 tunni pärast mõtlesin ümber – on ikka väga hull. Jooksin 10 x 1 km üle 500 m. Pulss oli ette antud, aga kuna pulsivöö viskas lõplikult saba, siis jooksin tunde järgi. Esimesed 4-5 lõiku olid normaalsed ja talutavad, edasi oli juba ebameeldiv. Tahtsin pauside ajal kõndida, lõikude ajal vedasin jalgu järele, tempo oli vahepeal mäest üles joostes 5.15. Klomp tuli kurku. Kui Tartus arvasin, et olen jooksus juba päris hea (triatloni mõttes), siis siin olen lihtsalt sitahäda. Vedasin keha lõpuks koju ja tõdesin, et see trenn oli raskem kui 30x800. Pilt ei ole soovitatav nõrganärvilistele ega Hawaii Ironmanile pürgijatele, midagi ilusat siin ei olnud.

IMG_4163

Marko oli uurinud juba trenni kohta. Kirjutasin talle seda, mida siin paar rida üleval pool. Sain vastuseks, et siis on kõik õige. Kuna olin rajal mõelnud sellele, kas suudan siin üldse IM läbi teha, küsisin Markolt sõrmed ristis (nagu lapsena tehakse, kui midagi väga soovid), kas tõesti läheb viie nädalaga paremaks. Sain vastuseks, et ausõna läheb. Ilma aukudeta. Mul tuli selle viimase peale suur naer, kuna arvasin, et ainult mina ja Marit kasutasime väiksena ausõna vältimiseks auksõna.

Õhtul käisin veel bassus ja õudne kui palav seal oli. Liha ja kuum vesi oli olemas, ainult juurviljad olid puudu. Kell ei mõõda temperatuuri, kui mul basseiniujumine valitud on, aga lähipäevil mõõdan vee temperatuuri ära. Jõin vähemalt 750 ml vett pooleteiste tunnise ujumise peale. Vahepeal kupatati meid bassust välja, sest someone pooped in the pool. Tol päeval oli seal u 75 kolme- kuni kuueaastast last. Jalutasin 15 minutit bassu ääres, kuni meid uuesti sisse lasti. Tagasi vette saades tundus olemine juba parem, aga see hea läks üsna kähku üle. Ja triksi randid sain ka seljale. Homme pääsen avavette, näis kuidas seal on.

Teisipäeva hommikul oli päris rattatrenn – 3.20. Põhja sõites oli tuul vastu, 24 km tunnis, halvemal juhul mäkke sõites 17 km tunnis. Mõtlesin, mida ma siia üldse tegema tulin. Waikoloas, kus plaanisin tagasipöörde teha, pidin jooki juurde tankima. See oli päris kena kohake, kui mujal laiusid laavaväljad. Ja mingid kitsed on ka kambakesi maantee ääres. Seni nad mind rünnanud ei ole.

IMG_4178

Lootsin, et tagasi saab kiiremini, sest tuul pidi nüüd ju minu poolt olema. Kellal oli kaks tundi ja natuke peale. Mõtlesin, et äkki sõitsin liiga kaugele, kuna algul oli tagasiteel kella 28 km/h. Lootsin, et pääsen koju alla nelja tunni. Juhtus nii, et vahepeal oli küll mäkke minnes tempo 25, aga muidu 32, 37, 42, 44, 47 või 52 km tunnis. Keskmine tempo tuli 28,4. Võibolla ei peagi mingit vigastust hankima ja turistiks hakkama. Rattal oli keskmine temperatuur 30 kraadi, maks 37.

Nr 4 juures keerasin tagasi, IM ajal tuleb selles suunas sõita sinise ristini.

IMG_4301

Jooksin (loe: loivasin) 20 minutit veel peale. Raske uskuda, et nii raske on. Olen mõelnud sellele, et lõikan kääridega omal juuksed maha. Hea, et mul kukal vähemalt paljas on.

IMG_4298

Ahjaa, teisipäeva öösel või kolmapäeva hommikul peaks saart troopiline torm Olivia tabama. Paistab, et kogen siin päris palju uut.

Ma ei hakka oma eelnevat mõnevõrra murelikku juttu positiivsemaks muutma (olen need muljed kirjutanud vahetult pärast vastavaid trenne), aga midagi head tuleb ka nüüd. Käisin just esimeses avavee trennis. Läksin stardipaika, kuna ei kujuta ette, mis see Olivia endaga kaasa võib tuua ja too lahesopp tundus hea ohutu. Kohale jõudes astus üks härra mu juurde ja ütles, et neil läheb grupp kohe 1,2 miilisele ringile. Tänasin viisakalt ja ütlesin, et mul on täna ainult 20 minutit. Ta tutvustas end IM Kona endise korraldajana, kes vastutas ujumise eest. Ta soovitas ujuda esimeste poide juures edasi tagasi. Ta ütles, et kohtan palju kalasid ja üks kilpkonn uitab ka ringi, haisid ei pidavat olema. Esimese poini ja tagasi ujumise tegin silmad pool kinni. Olid jah kalad. Lained olid ka, aga sellised suured, mis tõstsid mu üles ja siis vajusin lihtsalt üle laine. Teine ja kolmas edasi-tagasi olid juba mõnusad. Vahepeal läksid need oma poolikule IM ringile, need olid väiksed lapsed, 13 aastased heal juhul. Kena lugu. Tulin veest välja ja lõin kella kinni. Kõike jõllitamist arvesse võttes ei olnudki ma maailma aeglasem. Kõige nõrgem ala tundub hetkel kõige mõnusam.

Jäin ühte koera jõllitama, kes tõi esmalt peremehe visatud palli ära, aga siis äkki hakkas mees ujuma, koer haugatas paar korda ja pani järele. Pähkel ujub ka natuke, aga need ujusid koos vast 10 minutit. Vahepeal koer oli peremehest isegi ees. On vast elu siin. Tegelikult mulle päris meeldib. Ja arvan, et kehal ei jää muud üle, kui kohaneda.

Aloha!