/ võistlus

minu esimesed 140,6 miili, mis lõppesid iseenda õnnitlemisega finišijoonel

-nnitlemine

Esmaspäeva õhtul enne ärasõitu ostsin värviraamatu ja pliiatsid, et mõtteid kõrvale juhtida, kui peaksin pabistama hakkama. Nädal enne ärasõitu käisin Tallinnas ja sõin perega lõunat. Kui pidu läbi sai ja head aega ütlesin, oli sees kõhe tunne. Hakkasin nutma, kui õde kallistasin. Kuhu ma end kirja olen pannud??? Minu üllatuseks suurt higistamist tegelikkuses ei tulnudki.

Teisipäeva lõunal Cerviasse jõudes ootas meid tavapärane Eesti ilm – 12 kraadi ja vihm. Meri lainetas hirmuäratavalt. Kuna mul oli uhiuus UFO kett rattal (asi, mis vihma ei taha), siis sõitma ei saanud minna ja tegin hoopis jooksu. Kolmapäeva hommikul ujusin basseinis ja õhtul tegin kerge ratta. 130-se pulsiga oli keskmine tempo 31,5 km/h. Sain aru, et kodus mõeldud 32 km/h keskmist sõita on liiga tagasihoidlik plaan. Neljapäeval käisin meres ujumas. Reede hommikul tegin viimase jooksu. Pärast briifingut ja ratta ning kottide vahetusalasse viimist tegin viimase trenni – ujumise. Kell oli 14.00, olin kodus ja kõik oli tehtud. Olin nüüd valmis.

Õhtul pakkisin geelid, batoonid, joogipudelid, määrded, riided. Ma ei pabistanud. Nagu midagi oleks viga olnud. Selgituseks, et pabistan ka enne ujumises režiimide ujumist (ehk aja peale lõikude ujumist). Jooksus olen lõigutrennidega 4–5 aastaga sina peale saanud.

Äratus oli kell 5.00, et 5.15 süüa. Olin enne 5.15 üleval ja oi, kuidas keeras. See oli juba see õige tunne. Olin poolteist tundi varem vahetusalas, kaasas oma pump, sest kohalikesse polnud usku. Ainult enda ja läbiproovitud asju tuleb kasutada. Nagu kohapeal selgus, siis mitmed neist ei töötanudki. Rehvid täis, geelipudel, joogipudelid, batoonid ja soolakapslid paika, garmin tööle, musi rattale ja vahetusala kottide juurde.

Sain korraliku ehmatuse, kui vahetusala kotti katsusin.Arvasin millegipärast, et see on ratta vahetusala kott ja katsumise järgi oli sealt kiiver puudu. Proovisin kähku mõelda, et kust kohe nüüd uue kiivri saaks. Kui koti avasin, vaatasid sealt vastu tossud. Naeratasin. Panin geelid kotti ja koti uuesti rippuma.

Vahetusala kotid täidetud ja kontrollitud, liikusin stardi poole. Käisin veel kaks korda vetsus (kokku tol hommikul 5 korda) ja viisin valge, võistlusjärgse vahetusriiete koti, ära. Osad olid tund varem juba kalipsos. Mul hakkab seal sees palav. Et siiski stardikoridoris mitte viimaseks jääda, tõmbasin kalipso selga, sammusin koridori, kus tuli u 15 minutit starti oodata. Mul oli hirm, et prillid lähevad uduseks. Tegin neid vast 10 korda süljega kokku. Mu ümber olid lahedad vanamehed, kes ärevust maha tõmbasid. Mõne aja pärast hakkas ka meie rida liikuma. Soovisime üksteisel edu. 5 sekundit ja läks meie punt. Päris mitukümmend meetrit tuli joosta, et ujuma saaks hakata.

Kuna ujun üle keskmise viltu, siis juhindusin tihti teistest. Kontrollisin, kas üks või teine ujus otse, ja võtsin kõrvale. See töötas. Veest väljatulemine oli 2,2 km peal ja vaatasin kulunud aega, aga need numbrid ei meenu. Kalkulatsioon ütles, et võiksin alla 1.10 tulla. Sinnani oli kõik kenasti. Tuli veel korraks rannast eemale ujuda ja tagasi tulla. Ühtäkki paistis väljumine.

ujumast-v-lja

Liivale jõudes tuli joosta ranna-ala, ringteeni ja sealt telgini. Kalipso maha, kiiver pähe, number ümber, kingad jalga ja tuld. Rattani oli paarsada meetrit. Briifingul tehti palju nalja vahetusala pikkuse üle.

Rattas oli rada teine, kui see, mida paar päeva varem olime autoga sõitnud. Keerasime hoopis suure tee peale. Ratas on kõige pikem ala – mõtle, mida kõike jõuab 5 tunniga teha. Aga mind ootas iga 30 min tagant sündmus – iga pooltund geel, iga täistund batoon. Rada oli üleni tasane välja arvatud üks mäeke. Seal oli kõike – alguses rahulikku tõusu, siis serpentiini ja siis otse mäkke. Nägin tõusul, et kompuuter näitas vahepeal tempoks 9 km/h. Kartsin pisut laskumist, seda eelkõige põhjusel, et need kellest mäkke minnes mööda sõitsin, sõidavad mulle laskumisel sisse. Laskumistel on mul jänes püksis. Igal ühel omad hirmud. Kõik läks kenasti. Kui võistluskeskusesse jõudsin, siis kilkasin, et üks ring veel.

IMG_0585

Ootasin ärevusega teisel ringil mäe lõiku – kas jõuan sõita või ei jõua. Jõudu oli ja kõik oli ok. Teadsin, et kui mägi võetud, siis on ainult natuke jäänud. Nii oligi.

Mul ei olnud ajast aimugi ja see ei tulnud mulle isegi meelde. Pigem vaatasin seda, kui palju läbitud on. Olin jaganud kogu võistluse väiksemateks juppideks. Nii saab iga väikese aga tagant rõõmustada, et üks osa jälle tehtud.

ratas-3

Rattarajal mõtlesin, et kui keegi ütleb pärast, et miks kiiremini ei sõitud, siis ütlen, et see oli minu parim, ole lahke, palun sõida kiiremini.

Rattal pulsikella vaadetes tundus, et mul on pulss nii madala. Mõtlesin juba, et nüüd nii ongi ja tiksun 160-se pulsiga lõpuni, aga seal mäekesel läks ikka 180 peale ära.

Tagasi tulles oli tuul pöördunud. Seal, kus esimesel ringil 40+ tempoga veeresin, oli tegemist, et 37 km/h hoida. Sõidu lõpust mäletan, et tundsin pisut kannas kiskuvat valu, õnneks jooksurajal see mind ei seganud. Sekeldused, milleks olin vaimselt valmis (nt tühi rehv, vahetusalast ei saa jooki kätte vms), ei tulnud. Kõik laabus.

Vahetusalas sain aru, et mul oli väljakannatamatu pissihäda. Proovisin likvideerida selle esimesel võimalusel kui istuda saan, aga kohtunik vaatas aegajalt minu poole ja sain aru, et raiskan lihtsalt aega. Kui olin umbes kilomeetri jooksnud, siis mõtlesin, et täitsa pekkis, nüüd alles alustan maratoni jooksmist. Tavaliselt olen maratonijooksu ju oluliselt värskemalt seisult alustanud, põhimõtteliselt pärast voodist tõusmist.

jooks-11

Esimene ring oli kõige raksem. Iga ring aga läks mõnusamaks, kuna teadsid tuttavaid kohti oodata ja said uue värvilise paela ümber käe. Mul oli mure, millega tuli tegeleda. Pissihäda. Olin otsustanud juba enne võistlust, et kui see tuleb, siis mina ei peatu. Selleks, et jooksu ja pingutuse ajal pissida, tuleb üle keskmise palju keskenduda. Aga milline kergendus seejärel saabus. Tossud hakkasid lirtsuma, aga kuna õues oli piisavalt soe, siis varsti oli seis ok. Mida distants edasi, seda enam nägin kõndijaid. Liikusin rajal päris okeilt, ent ei teadnud, mis tempos. Triatloni seadetega näitab kell distantsi valesti ja kell väitis, et jooksen 6 midagi kilomeeter. Mul olid selle osas omad kahtlused.

Kõndimise mõtteid ei olnud kordagi. Millalgi vist tundus, et sääremari tahab krambitama hakata – doseerisin kohe soolakapsleid mõnusalt juurde. Nägin jooksu ajal ühte koera. Peast käis läbi mõte, et see koer võiks mind hammustada, siis ma ei peaks enam edasi jooksma ja see saaks läbi. Turtsatasin sekund hiljem, et mis loll mõte. Katus vist natuke sõitis siiski.

jooks-12

Kui nägin silti 40,5, siis tabasein end mõttelt, kuidas juba nii palju. Pidin finišipildiks švammi põuest ära võtma, aga unustasin. See oli läbi. See oli tehtud. Ootasin veel mingit edasi tagasi jooksmist, aga olin vaibal ja lõpp paistis. Meeletu pingutus, raskus, hambad ristis võitlemine iga sammu eest, seda ei tulnud. Mul oli vaim suuremaks kannatuseks valmis pandud, keha eest ei tea rääkida.

IMG_0588

Õhtul söögiisu ei olnud. Kahtlustan, et geelidest oli nii kett olla. Magama jäin lõpuks 2 öösel ja 6 olid luugid lahti. Nahk valutas väljastpoolt ja magu oli hell. Iga samm põrutas ja voodis oli ka end valulik ümber keerata. Värvisin raamatut ja läksin randa, et jalad jahedasse vette panna. Põlveliigesed valutasid. Tallaalused olid ümmargused.

Autasustamine. Selgus, et meie vanusegrupis on üks pääse Hawaiile Ironmanile. Kuna olin teine, siis oli selge, et mina sinna ei saa. Mõtlesin kurat ja tundsin pettumust, sest olin juba Hawaii mõttega flirtima hakanud, aga kaine mõistusega nentisin, et tuleb veel võimalusi ja raha jääb alles. Kaugemale mõtetega ei jõudnudki, ta ei võtnud pääset välja – olin sekundi murdosa jooksul püsti, kui mu nimi öeldi, ja jooksin lavale. Edasi tuli pearinglus ja sipelgad üle kogu keha. Ja konstantne naeratus näol. Võtsin kuusteist korda päevas Kona pääset taskust välja ja imetlesin seda.

Tavapärast söögiisu ei olnud vist kuni kolmapäevani. Ühel päeval avastasin, et jalalabade pealsed olid paistes – nagu kellegi võõrad pakud oleksid all. Kolmapäeval ilmusid veresooned välja. Neljapäevaks oli kadunud väline maovalu. Neljapäeval tegin esimesed kiiremad liigutused Sienna linnatänavatel, kus toimus sõbralik võidujooks mäkke.

Paistab, et mul ei olnud surmraske. Aukartus rattadistantsi ees ei lubanud rattas võib-olla võimalikul määral pingutada. Arvan, et sealt saab veel aega näpistada. Arvan, et igal alal saab näpistada.

Egas midagi, Kona ootab!! Ja nagu kombeks, siis Ironmanile pole mõtet niisama keksima minna, hagu tuleb anda. Selle nimel tuleb palju tööd teha, aga ma ootan seda pikisilmi.