/ võistlus

väljateenitult paha olla

Osalesin möödunud nädalavahetusel poolpika distantsi Soome meistrivõistlustel (1,9+90+21,1). Võistlus leidis aset Joroinenis, 300 km Helsingist põhja poole. Eestlastest osales seal ka Villu Vakra, kes valmistub samuti Hawaii Ironmaniks. Villu pani ässalt!

Kooskõlastatult tööandjaga sain reede vabaks. Startin ema ja isaga hommikul kell 8.00 laevaga Helsingi poole. Nädalal alguses sai selgeks, et väga suure tõenäosusega tuleb ujumine kalipsota. Marko arvas, et on väga hea, et saan kalipsota ujumist võistlustingimustes harjutada enne Hawaiid. Minu meelest on nätske kaneelisai väga hea, aga las see jääda ...

Ilmateade näitas eriti suvisele ilmale vahelduseks sellist ennustust, mistõttu öeldi briifingul, et olge nii kenad ja tulge varem kohale, kuna start võidakse 30 minutit tormiohu tõttu ettepoole või tahapoole tõsta.

IMG_3405-1

Kui minu senistel triatlonitel on T1 ja T2 samas kohas asunud, siis nüüd asus T1 võistluskeskusest 4-5 km kaugusel ning T2 oli jagatud kaheks. T2-s pidi esmalt ratta ära panema ja siis teise telgialusesse jooksma, kust oma mugavamad jalavarjud jm vajaliku kätte said.

Logistika tundus korraks isegi päris keeruline, aga õnneks tuli võistluspäeva hommikul lihtsalt 8-10 keskuses kohal olla ja buss viis starti (nagu Millilgi). Nagu kohapeal selgus, siis said edasi-tagasi sõitu nautida ka pealtvaatajad, sest sõidutee oli võistlejate tarvis muule liiklusele suletud.

IMG_3435

Kuna reede õhtul toimus sprindidistantsis võistlus, sai vahetusalasse asjad ära viia alles pärast 19. Esmalt viisin ära T2 koti ja siis suundusime järve otsima, mis oli omamoodi seiklus. Olin varem hotellis ära teinud võimlemise, jooksu ja mõned jooksuharjutused, ning pidin tegema veel ujumise.

Ujusin jälle nii viltu, poid olid kaugel ja natuke hirmus oli ka. Veest välja tulles oli mul klomp kurgus ja mõtlesin, kuidas sellega homme hakkama saan. Mahutasin kogu selle hirmu, mis mu sees oli, ühte smsi, mis treenerile saatsin. Mul oli sama küsimus, mis Katniss Everdeenil näljamängudes:

IMG_3369

Sain vastuseks, et ma ei muretseks ja et homme on kõik teistmoodi. Muretsesin niigi, et olin Otepääl liiga hea tulemuse teinud ning ei küündi selleni nüüd enam. Seega uskusin treenerit, et homme on kõik hästi. Üks mure vähem.

Sel korral öösel triatloni ei teinud. Hommikul läksin oma saia ja moosipurgiga alla hotelli restorani sööma. Mul oli juurde vaja keedumuna ja kohvi. Osad optimistid ladusid taldrikute viisi sööki sisse. Amatöörid, mõtlesin ja raputasin omaette pead. Ilmateade oli hommikuks muutunud, näitas ainult kerget sadu. Jess, vähemalt ei saa vees pikselöögist surma.

Võistluskeskusesse jõudes pakkus ema, et vaataksin, kas tossud ja muu on ilusti korras ja alles. Otsustasin hullu panna ja seda mitte teha. Mis ma ikka teen teadmisega, et tosse, geele või nokatsit ei ole, kui stardini on jäänud poolteist tundi ja kõike mul topelt kaasas ei olnud. Bussis selgus, et starti ongi tormihoiatuse tõttu pool tundi ettepoole toodud. Kuna mul oli kõik läbi mõeldud, mis T1 vaja teha, siis sain veel 10-15 minutit pärast toimetusi maas lösutada.

Tegin soojendusujumise ja tõesti oli tunne teine. Panin pusa selga ja tegin käte ringe, oodates kuni pro mehed ja naised ujuma lubatakse.

IMG_3429

Ujumine oli rolling startiga (nelja viie sekundi tagant viis tükki vette), mis oli tore. Esimeses ärapöördekohas oli kõik vastupidine toredale. Kui sul on seljas kalipso ja keegi läheb sulle vastu või halvemad juhul tahab üle ujuda, siis tunned, et keegi toksib või et lähed 2 cm allapoole veepiiri. Kui kalipsot seljas ei ole, siis sa reaalselt vajudki vee alla. Ja kui seda tehakse mõlemalt poolt ja korraga, siis juhtus nii, et mind tabas kabuhirm. Ujusin veepalli krooli, et pea veepeal oleks ja õhku saaksin. Hingamine oli nii sassis. Rõve ja vastik. Tõmbasin natuke kõrvale, et vaba vett saada. Suutsin pea kaineks mõelda ja edasi ujuda. Kunagi paarikümne minuti pärast paistis päästev kaar, kust kaudu veest väljuda tuli. Olin võistluseelselt vanematele öelnud, et enne 40 minutit mind oodata ei ole. Ma ei oska muidu ujuda, aga kalipsota olen veel eriti kehv. Kui nägin aega 36 midagi, olin rahul, sest olin ujunud alla oodatu, sh mini-paanikahoost üle saanud.

IMG_3430

Vahetusala läks libedalt ja pärast mäest ülesronimist olingi rattal. Pidin võtma ühe soola, aga dosaartor käis lenksu küljes ringi. Võtsin selle kätte, keerutasin ühe soola suhu ja asetasin dosaatori selja peale taskusse. Sain üsna pea aru, et jalad on mõnusad. Mõnusad tähendab siis seda, et jõudu on. Kui oli esimene tagasipöörde koht, siis adusin ka seda, et ma ei ole üldse kõige lõpus. Sõitsin peamiselt vattide järgi ja arvan, et õigesti tegin. Pulss ei oleks ilmselt hea mõõdupuu olnud, sest vatid läksid vahepeal nii suureks, et teadsin, et selliselt ei pruugi lõpuni vastu pidada. Hindasin olukorda ja lasin vahepeal natuke järgi. 30ndal kilomeetril ei olnud veel vaja ära surra.

37633047_2206701226069123_2780665039789490176_o

Mingi hetk tekkis minu ümber mingi punt. Mäest alla veeresid need mehed must ette ja siis lasid tirri üksteise taga. Ei läinud kaua, kui mul sees pulbitsema hakkas. Miks ma nüüd oma tempoga sõita ei saa. Olete mehed, siis sõitke oma tugevate jalgadega nii, mis mühiseb must mööda, ja laske mul naisi jahtida. Aga ei, sõitsime suht sarnast tempot. Kaks-kolm korda jõudsin rivi ette ja siis veeresid nad must jälle mööda. Kuna mul oli tunne üle keskmise hea ja märkasin ees üht naist, tekkis lisamotivatsioon sellest meesteparvest mööda panna. Arvasin, et tõus on hea koht nendest möödumiseks, kuna olin seni tõusudel neile iga korda lähemale jõudnud. Üks vahva sell alustas aga samuti möödasõitu ja ma ei tea, kas tal sai jaks vahepeal otsa, aga ta venis ja venis mu ees. Kuna ta sõitis nii keset teed, siis oleksin pidanud keskjoone ületama, et temast mööduda. Keskjoonest ju ei tohi üle minna. Valesti tegin. Peatselt lehvitas vahva kohtunikuhärra mulle kollast lipikut. Päriselt - kogu selle parve peale annad mulle kaardi?? See oli ju tõusu peal ja ma olin möödasõitu tegemas. Kurat ja *** x 10.

Mida ma teen? Pausile ei saa panna, et korrakski mõelda. Rikkusin ju kõik ära sellega, et ei suuda kainet pead hoida ja pean kõigist eesmärkidest kohe mööda saama. Paari minutiga tegin rattal analüüsi ja teadsin, et kas pean tugevamaks saama, et pool-tugevatest meestest ise vuhisedes mööda sõita, või siis pean alahoidlikumaks hakkama ja ei saa koguaeg sihuke mürsik olla. Tagasipöördel uurisin, kus on karistuse kandmise koht. Vahetult enne lõppu. Kena küll, kerge sadu oli päris sajuks muutunud. Mul hakkab ju seal külm ja kuidas ma siis jooksuks sooja sisse saan. Sõita oli veel u 25 km – mõtlesin, et sooja küsimusega tegelen hiljem. Mõõdukas doos viha andis rattaks jõudu juurde. Millalgi pingutasin hambad ristis, sest mäletan võistlusest hetke, kui tundsin, et lõualuulihased on väsinud. Kes on mu lõualuulihaseid katsunud, see teab.

Otsisin silmadega vahetult enne lõppu penalty boxi telki, aga no ei olnud. Jõudsin peaaegu jooneni, kus tuleb rattalt maha tulla, ja küsisin vabatahtlikult, kus penalty box on. Ta viipas paarkümmend meetrit tagasi ühele autole. Pidin sinna teiselt poolt ohutussaart sõitma, et tulijatele mitte otsa sõita. Oli jah 10x15 cm suurune penalty boxi silt, tumesingisel taustal valgega. Armsalt tagasihoidlik. Ema oli vihane ja isa proovis mu meeleolu tõsta. Pisarad hakkasid tulema, aga siis surusin hambad kokku ja otsustasin "antud aega" ära kasutada. Võtsin jalad kingadest, jõin ja võtsin geeli. Naised läksid ja läksid. Vähemalt nägin, et mul oleks tulnud ratta aeg 2.27 algus. Jalgu enam kingadesse ei pannudki, vaid astusin kingade peale 50 meetriks, kui mulle selleks luba anti.

Ratas ära ja täiega jooksu vahetusalasse. Tossud jalga, geelid taskutesse, nokast loobusin sel korral. Ei paistnud, et ilusaks võiks minna. Kui ausalt kõik ära rääkida, siis panin juba kottide rivist täiega mööda, kui avastasin, et mingit roheliste kottide hunnikut ei ole, kuhu oma T2 kott visata. Kott tuleb sinna samasse kohta panna, kust võtsid – päriselt? Täiega tagasi ja uuesti minekut. Saan vist selle triatlonivärgi selgeks alles kuuekümneselt.

Sain emalt teada, et olin langenud oma vanusegrupis kolmandaks. Joosta oli vaja neli ringi. Rada tõusis alguses natuke, siis oli pisut metsavahel, pisut tänavatel, vaikselt hakkas laskuma ja krossijooksurajal laskus veel. Kuigi start ja finiš olid ühes kohas, tundus mulle, et laskumisi oli rohkem. Teisel ringil märkasin, kus ja kes pakub kokat. Järgmisel ringil oli kindel plaan sealt läbi hüpata (näidata eemalt, et soovid jooki, kaks lonksu võtta ja tops maha peotada). Vahepeal kasutasin Tiina Kala taktikat, et võtad eest lihtsalt ühed kiired jalad fookusesse, paned pildi lukku ja jooksed nende järgi, aga need jalad ei võtnud koolat ning järgmisel ringil jooksime eraldi.

Kuna liikusin pigem heas tempos, nii ajaliselt kui ka võttes arvesse seda, et pigem olin mööduja ja mõned üksikud kiired mehed läksid must mööda, siis hoidis see mind kenasti reel. Kolmandal ringil sain kokat. See oli nii hea. Millalgi hakkas täiesti kallama. Tossud kaalusid kolm kilo mõlemad. Jalad olid väsinud, sest sõiduteedel voolasid miniojad ja minitiigid olid pargi- ja metsalõikudele tekkinud. Proovisin suuremaid loike vältida, aga paar korda juhtus ikka nii, et astusin nii sisse, et pealt poolt tuli vesi sisse.

37559786_2206722629400316_5449895495226884096_o

Issi hüüdis mingi hetk, et veel viimase ringi vastu peaksin. Muidugi pean. See on ju ainult 5 koma midagi kilomeetrit. Kuigi olin oma teise koha kätte saanud, siis ei rahuldanud see mind. Jälle ilmus eespool välja naisi, kellest pidin mööda saama. Mõnel oli kahekohaline number, mis tähendas, et ta oli pro. Kuna kiikasin alati mõne aja pärast taha, veendumaks, et keegi daam end mulle tuulde ei ole sokutanud, siis teadsin, et ühelegi neist mu tempo ei passinud. Kuna käepaelasid ringidel ei jagatud, siis ei olnud aimugi, kas kellestki päriselt ka möödusin või mitte. Aga motivatsiooniks sobis see jahtimismäng küll.

Lidusin võiduka lõpuni. Läbi-läbi-läbi. 4.43 tegi mu meele kurvaks, sest olin Markole pärast Otepääd öelnud, et tahan 4.40 alistada. Ja ma ju tegelikult tegin selle ära. Loll kollane kaart. Aga kui nägin, et jooksin 1.29.16, siis sain aru, et alati ei saagi kõike. Tegin hea jooksu pärast seda, kui pidin end kokku võtma. Ja rattas olen ka paremaks saanud. 36 ja natuke peale km tunnis on juba mõnna. Nii võib poodi nätske kaneelisaia ja kohvi järele minna küll.

IMG_3400

Võistlustel oli ainult üks asi kehvasti organiseeritud. Pärast-võistlust-riiete-kott, mille andsin ära järve ääres ja mis pandi rekkasse, oli jõudnud võistluskekusesse. Ja töökad mesilased olid need numbrite järgi maha laotanud. Aga õues kallas ju nagu oavarrest. Poodiumile jõudsin juba kuivade riietega.

IMG_3380

Õhtul pulsse vaadates olin üllatunud, et rattas nii madal pulss oli, kuigi vatid olid paremad, kui eelmisel võistlusel. Järgmise päeva lõunal ehk pühapäeval kirjutasin Markole, et kõik märgid näitavad, et eile oli ikkagi tugev pingutus - nii paha on olla. Polnud söögiisu, sees keeras, loid oli olla. Nagu korralik pohmell ja seda täiesti õhtuni välja. Nii pidigi õige olema, olin selle tunde välja teeninud. Kui see viimane tunne välja arvata, siis oli väga lahe võistlus. Ja tegelikult on täna juba mõõdukalt hea olla.

Suur aitäh emmele ja issile, et nad minuga selle reisi ette võtsid ja kaasa tulid. Lasid mul igal vajalikul hetkel magada ning tassisid kõik söögid ette.

8c84713e-3258-45b6-99ab-425d3d082176

Ametlikud tulemused sellised:

IMG_3375

Ja pilt seeriast: ah mu sokid olid enne valged ju

00d808ce-742f-4f6c-92bd-6c725acae639