Transtar temposõit
Eile toimus esimene temposarja sõit. Marko hoiatas, et paar esimest sõitu tulevad rasked. Hetkel ei oskagi seda sõitu hästi sõnadesse panna. Mul ei olnud kordagi tunnet, et nüüd on sein ees ja enam ei jaksa, aga midagi nagu oli puudu.
Soojendusel läks esimene kiirendus aia taha, sest korraga möödus kaks rekkat ja kuna nende tuul tõmbab mu nii võbisema, siis sõitsin murule. Aeg-ajalt vihkan maanteid ja rekkasid. Vahel vihkan tavaliste autodega liiklejaid ka, kes arvavad, et 30 cm kauguselt on täitsa ok 100-ga mööda sõita. Lihtsalt teadmiseks – ei ole. Teine kiirendus läks õnneks.
Distants oli 21 km. Olen Tõravere etappi eelmisel aastal sõitnud ja enamvähem mäletasin, mis mind ees ootas. Teadsin, et mingeid vatte (ehk siis võimsust kompuutri pealt) hoidma ei hakka, kuna see oli sel aastal alles kolmas sõit Sädega õues. Säde on mu triatloniratta nimi. Perekonnaseisuametis registreeritud ja puha.
Marko andis põhimõtteliselt üksnes ette, et hoiaksin kadentsi 80-90 vahel. Selle eesmärgi täitsin – keskmine tuli 85. Pulss millegipärast üles ei läinud. Ma ei tea veel sellele seletust. Väntasin ja pingutasin ja enne tuli kintsudesse piir ette, kui südamesse ja kopsudesse. Kõigele ei peagi alati seletust leidma. Jään rahule, et esimesel etapil sõitsin 21 km distantsil 35,8 keskmist. Eelmisel aastal pärast kolmenädalast laagrit sõitsin Filtri 15 km temposõidul 34,9 keskmist. Eelmine aasta lootsin hooaja lõpuks 38 keskmist ära sõita. Parimaks jäi 37,5 km/h sel samal Tõravere etapil (16.08.2017). Süües kasvab isu. Marko ja teised – see aasta kavatsen 39 keskmist ära sõita. See oleks lihtsalt nii kõva.
Järgmine etapp on 23.05 ja seal tuleb läbida juba 41 km. Sinna ma seda kiirust ilmselgelt püüdma ei lähe.
Eilsest mul ühtegi pilti ega klippi ei ole, kuna üle keskmise jahe oli ja niisama tilu-liluks ei olnud aega.
Kompenseerin seda järgnevaga: