võistlus jalad müügiks Planeeritult katkestasin laupäeval Triathlon Estonial esimese jooksuringi järel võistluse. Olemine läks tegelikult alles jooksurajal mõnusaks, see on siis umbes kuue ja poole tunni pealt. Alates 10. kilomeetrist rattal unistasin sellest, kuidas terve õhtu
võistlus väljateenitult paha olla Osalesin möödunud nädalavahetusel poolpika distantsi Soome meistrivõistlustel (1,9+90+21,1). Võistlus leidis aset Joroinenis, 300 km Helsingist põhja poole. Eestlastest osales seal ka Villu Vakra, kes valmistub samuti Hawaii Ironmaniks. Villu
võistlus IM Otepää 70,3 vol 3 4:45:45 näitas kell. See on ju 10 minutit kiirem, kui olin lootnud. Ja 5 minutit kiirem, kui väga hea võistlus oleks olnud. Kui mikrofonist öeldi mu ametlik aeg, tegin epeevehklejate või
võistlus minu esimesed 140,6 miili, mis lõppesid iseenda õnnitlemisega finišijoonel Esmaspäeva õhtul enne ärasõitu ostsin värviraamatu ja pliiatsid, et mõtteid kõrvale juhtida, kui peaksin pabistama hakkama. Nädal enne ärasõitu käisin Tallinnas ja sõin perega lõunat. Kui pidu läbi sai ja head aega ütlesin,
võistlus kas see on raske ka? See on peamine küsimus, mida küsitakse. Muidugi on see raske, aga olin selleks valmis. Ma ei läinud Otepääd läbima, läksin sinna kõva tulemust tegema, kuna eelmise aasta sooritus jäi kripeldama. Uskusin, et minus