/ tilu-lilu

spordiarst ja uued numbrid

Pärast Tartu Maratoni tuli suur puhkus. Sinna puhkenädalasse oli planeeritud ka spordiarsti külastus, et kontrollida, kas kõik liigub õiges suunas.

Spordiarsti külastuse eel tundsin kahe asja pärast elevust – esiteks teadsin, kui rõvedad 3–5 minutit mind ees ootavad. Viimane jooksutrenn õues nägi nagu nali välja – koguaeg oli libe, eriti kiirenduste ajal, mil jalad käisid lihtsalt all ringi nagu multifilmis. Ja teine põhjus oli ootusärevus tulemuste osas – kas olen paremaks saanud ja kõik näitajad ütlevad, et anna aga hagu!?

Läksin varakult magama, et võimalikult värskena testile minna. Hommikul tegin banofee koogi, kuna spordiarsti vereproovide ja spordiarsti muu ülevaatuse vahele jäi vaba aega ja otsustasin külastada oma endisi KJD (kapitalijärelevalve divisjoni) töötajaid FI-s. Neli inimest teadis mu tulekust, teistel olid suured silmad, kui koogiga divisjoni koosolekule ilmusin. Kodune oli seal tagasi olla, nagu polekski kuus kuud tagasi sealt lõunasse lahkunud. Kui möödunud ajast ja olust rääkisin, selgitasin ka seda, et olen Tallinnas just spordiarstile mineku tõttu. Kehas tekkis tunne nagu läheksin võistlusele. Aeg möödus kiiresti ning peatselt olin Audenteses tagasi. Arsti nähes rahunesin.

Olen aastaga 1 cm pikkust kaotanud. Kehakaal oli aktsepteeritava vea piires, võttes arvesse, et alates 23.02-st olin kolm korda päevas kookidest toitunud. Vahepeal oli isa sünnipäev ja siis minu sünnipäev, mistõttu otsustasin kohe ära, et annan isule järgi.

IMG_1036

Ema tegi Napoleoni kooki, õde kringlit ja Katrina sellise koogi. Kes suudaks sellistest kookidest eemale hoida? Kasvatan iseloomu pigem teistest asjadest eemale hoidmisega, kui kord aastas oma sünnipäeval koogist loobumisega.

koogid

Üleüldse tuli pärast Tartu Maratoni kohutav kõige isu. Kas tuli see energiadefitsiidist või külmadest ilmadest, ei tea, aga isu oli reaalne. Kirjutasin Markole Trainingpeaksi, et kui see isu varsti ära ei lähe, muutun vaalaks. Reede hommikul Tartus ujumistrenni eel kinnitas Marko, et kõik on ok ja vahel keha tahabki rohkem. Pühapäevast ehk siis nädal pärast maratoni isu normaliseerus. Olen aastaid oma keha ja selle massi pärast muretsenud, aga viimaste aastatega olen sellega vaherahu teinud ja ei muretse, kui veebruaris kilo või kaks soovitust raskem olen. Võistlusteni on veel sada aastat aega ja olen tänu Siret Saarsalu nõustamisele oluliselt targemaks saanud toitainete, vee ning energiakulu vajaduste osas. Meeldivaim üllatus oli esimesel kohtumisel, et toidupäeviku pinnalt ütles Siret, et tarbin õhtuti liiga palju liha ja liiga vähe süsivesikuid :))

Spordiarsti esmastest tulemustest: EKG, kopsumaht ja vererõhk olid normis. Verepilt oli ka korras, paljud näitajad olid parem kui kunagi varem, nt hemoglobiin, ferritiin, d-vitamiin. Usun, et verenäitajad on paremad, kuna toitun teadlikumalt. Tarbin täiendavalt ainult D-vitamiini. Kui hommikusöök välja arvata, katsun iga söögikorra puhul tarbida portsu juurvilju, kas siis tahkel kujul või püreesupina.

Oligi aeg laborirotiks muutuda. Topi väele, klemmid külge, mask ette ja võrksärk selga. Plaan oli täiega pingutada.

Algus oli nagu jalutuskäik pargis – 8 km/h kõndimine. Iga koormus pidi kestma 3 minutit ja koormused pidid tõusma nii kaua, kuni vastu pean. Järgnesid tempod 10, 12, 13, 14 ja 15 km/h. Viimast olin üleminekutrennides 1 minuti kaupa "harjutanud" (jooksu esimene minut kiirem ja siis tempo tavalise peale). Kavatsesin kindlasti ka järgmise koormuse ära teha – 16 km/h ehk km tempo 3.45 kui internetist leitavad tabelid ei valeta. Ma ei jookse tavaliselt sellise tempoga, mistõttu ei tea ka selle kiiruse km tempot peast. See juba oli lidumine. Pats tuli maski vahelt välja ja tundus, et loksub ja segab. Ignoreerisin. Keegi oleks võinud akna lahti teha, ent mul paluti mitte liiga pikki lauseid kasutada, kuna see võib hapnikutarbimise tulemustesse vea sisse lüüa. Hawaiil on kordades soojem, pole vaja ohkida. Näitasin pöial üles märki, kui küsiti, kas teen selle koormuse lõpuni. Noogutasin lisaks ja ütlesin, et järgmist üks minut. See oli juba päris rõve, pulss oli kindlasti üle 190. Pulssi koguaeg ei näinudki, kuna see oli raami varjus ja mask piiras täiendavalt nähtavust. Teadsin, et 60 sekundit kannatan ära. Viimase koormuse pingustust nimetan kehaväliseks kogemuseks. Kätes oli juba ammu surin sees ehk siis teadsin, et olen anaeroobsesse jõudnud. Igal keha rakul oli vastik. Keskendusin vastasmaja ventilatsiooniluugile ja kuulasin arsti, kes ütles, millal 20 sekundit läbitud, pool tehtud või 20 sekundit jäänud. Mäletan, et kui keegi ütles: "Tehtud" ja patsutas õlale. Ma ei tea, kas see oli reaalselt või patsutasin end mõttes ise.

Jooksulint aeglustus niivõrd aeglaselt, et paar korda koperdasin ja medõde, kes muidu laktaati mõõtis, aitas mind joonele tagasi. Mäletan, et too hetk oli see isegi frustreeriv, kuna töö oli ju tehtud, aga pidin edasi liduma. Mõne aja pärast hüppasin jalad jooksulindi äärte peale – ei tea, miks seda varem ei teinud. Tahtsin maski ära võtta, et päriselt ja palju õhku saada, aga arst soovitas veel ees hoida. Yes boss! Taastumine oli hea. 60 sekundit pärast 199-ni jõudmist oli pulss 135. Viie minuti pärast ütlesin arstile, et olen taastunud, võime korrata.

IMG_0983

Arsti sõnul saab keha laktaadiga hästi hakkama ja pulsisageduse mõttes kannatab pikalt pingutamist enne kui hapuks läheb. Kuna laktaadid on madalaks läinud, oli hea, et tegin jooksutesti koos hapnikutarbimisega, kuna selle abiga sai korrigeerida laktaadi põhjal nähtavaid lävendeid.

Kui pulsisagedus 188–192 näitas laktaati 3,2, siis väljahingatavas õhus nähtavate muutuste abil korrigeeris arst anaeroobse läve 180-182 peale. Aeroobses saan lustida pulsivahemikuni 162-164.

Spordifännidele: kõrvutasin viimase kolme aasta jooksutesti tulemusi.

  • 8 km/tunnis: 2016 pulss 140 ja laktaat 1,3, 2017 pulss 133 ja laktaat 1,6, 2018 pulss 129 ja laktaat 1,8.
  • 10 km/tunnis: 2016 pulss 160 ja laktaat 1,3, 2017 pulss 152 ja laktaat 1,4, 2018 pulss 148 ja laktaat 1,3.
  • 12 km/tunnis: 2016 pulss 182 ja laktaat 2,5, 2017 pulss 173 ja laktaat 2,0, 2018 pulss 166 ja laktaat 1,8.
  • 13 km/tunnis: 2016 pulss 189 ja laktaat 4,3, 2017 pulss 182 ja laktaat 2,9, 2018 pulss 178 ja laktaat 1,8.
  • 14 km/tunnis: 2016 pulss 193 ja laktaat x, 2017 pulss 188 ja laktaat 4,6, 2018 pulss 183 ja laktaat 2,1.

Võrdluses toodud pulss ei ole langenud seetõttu, et olen vanemaks saanud ja ei suuda enam nii palju pingutada kui alla kolmekümneselt. Kui testide algus on sama, siis lõpp on iga aastaga kaugemale läinud – 2016 lippasin ühe minuti kiirustel 14 ja 15 km/h, 2017 lippasin kaks minutit kiirusel 15 ning ühe minuti kiirusel 16 km/h, 2018 lippasin ühe minuti kiirusel 17 km/h (kõikidel juhtudel kestsid eelmised kiirused kolm minutit). Testi lõpus oli 2015 aastal max pulss 195, 2017 aastal 194 ning 2018 aastal 199.

Koondtulemus: võin hagu anda! Ja seejuures pean võimalikult palju puhkama. Vabal ajal olen edaspidi laiskloom, energiat tuleb olulise jaoks säästa. PS! Just seetõttu käingi pusa üks kord ühtepidi, teine kord teistpidi seljas ringi (kes on näinud, see teab).

Saatsin perekonnale spordiarsti tulemused, tõendamaks, et kõik on normaalne ning hästi. Nad vahepeal ikka muretsevad, et kas paljuks ei lähe.

Hea, et puhkenädal sattus külmapühadele. Teen palju trenni õues, mistõttu oleksid ilmselt mõnedki trennid sisse tõstetud. Talv, mis saabus, on aga täielik lemmik. Paar korda on näpud ära külmunud ja üles soojenedes on valus olnud, aga lemmik on ikka. Omaette vaatemäng on õues inimeste nägude jälgimine, nt rongi ootepaviljonil, kus oli sigakülm. See külma trotsimise nägu on endalgi peas. Üks hommik olin valmis trepikojast väljudes nägu kissi tõmbama, aga temperatuur oli tõusnud -10 peale, mistõttu ei tõmmanud isegi kapuutsi pähe ega salli suu ette.

puu

Leia mind pildilt!