/ võistlus

paaristõugete Tartu Maraton

See on kindel, et järgmiseks viieks aastaks on paaristõuked tehtud. Loodan, et sellest pingutusest oli kasu ujumisele ja saan lõpuks tugevama õlavööga ujumas ka liikuma. Kui saaksin, oleksin nõus iga nädal pühapäeval uuesti Tartu Maratoni sõitma, kuni rada lubab.

Võistluseelsel õhtul saatsin telefoniga Markot jooksutrennis: tema jooksis, mina lesisin kodus diivanil ja jutustasime järgmisel päeval toimuva võistluse teemadel. Mul olid kahtlused, kas mul on jaksu samamoodi pingutada nagu eelmisel aastal. Pidi olema ja sellest vastusest piisas. Pidin külma pead säilitama, õigesti jooma ja toituma.

Start oli kell 8, äratus kell 6. Midagi uut senises võistluseelses soojenduses: jooksin hommikul 15 minutit ja Tehvandil pidin ainult võimlema. Tundus hea, vähem sebimist enne starti.

Mu number oli 390, üsna vahva oli nii eest startida. Kohe alguses põhimõtteliselt hakkadki sõitma. Isegi esimesest mäest sai klassika sammul üles, mitte ei pidanud kääri astuma või rapsima. Rada paistis väga hea. Ja libisemine oli ka mõnus. Raja algus oli mulle tuttav. Üsna varsti olimegi juba Harimäe all. Nägin eemal taeva kõrgusel suusatajaid ja mõtlesin, et ma ei mäletanud, et see mägi nii hull oleks olnud. Aga varsti olin ka sellest üleval ja algas laskumine. Natuke veel ja siis sain aru, et mul suusad ju ei pea enam. Varjulistes kohtades pisut pidas, päikse käes nägin välja nagu oleksin esimest korda suuskadel. Kääri üles minek oli ka mõnevõrra ebamugav, sest nii libe oli. Ja tagant tulijatel oli kohutavalt kiire nagu finišikaar juba paistaks. Radade vahetamine oli keeruline, kuna selline kiilakas oli maas, et ei saanud niisama kõrvale astuda ja teise raja sisse libiseda.

Ilus stiilinäide harkis jalgadega!

sportfoto_2019-02-17_46_Tartu_Maraton_94103-2

Joogipunktis võtsin alati tempo maha, et juua ja geel võtta. Janusse ja energiadefitsiiti jäämine mõjub resultaadile kehvemalt kui läbi punkti kümnest inimesest mööda tuhisemine.

Paaristõuked hakkasid mõnevõrra tüütuks muutuma, aga nii palju oli veel. Ootasin, et jõuaks kätte aeg, kui pool maad on sõidetud. Õnneks sai laskumistel palju puhata. Väike trots hakkas sisse tekkima, kuna ma ei saanud vahelduvat sõita. Aeg-ajalt ikka proovisin, aga suusad lipsasid kukla taha ja loobusin. Üsna pea oli 23 km veel ja siis tuli juba Hellenurme.

Kuna üldine mass kõik sõitis paaristõugetes ja mägedes keegi otseselt vahelduvaga eest ära ei sõitnud, siis tigusammul paaristõugetega ronisime üheskoos enamikega mägedest üles. Alateadlikult hoidsin silmi kinni, et tõusudel punnitades silmamunad peast ei hüppaks.

Viimane päris toitlustuspunt ehk 16 km veel (vist) – leboots. Aga esimesed kilomeetrid metsavahel viisid suu kriipsuks ja silmad pärani ehmatuse asendisse. Rada oli pisikesi kuuseokkaid täis ja üldse ei olnud hea libisemine. Kui eelmisel aastal rassisin seal meeste taga ja kui keegi värskesse jälge möödaminekuks ei liikunud, tegin seda ise ja sain max pauerit ja sõitsin neil eest, siis sel aastal mehed lihtsalt paaristõukasid must mööda ja läksid. Ahhh, ma tahan pingutada ja rassid, aga õlavöö on juba väsinud ja kintsud värisevad väikestest paaristõuke kükkidest. Õnneks lõppesid kuuseokkad ja rada läks libedamaks. Ma poleks kunagi arvanud, et osasid tõususid terves ulatuses paaristõugetega võtan.

Kohvipunktis otsustasin, et nüüd hakkan pingutama ja need viimased 3-4 kilomeetrid sõidan paaristõukeid täiega ja nii nagu jaksan. Nägin kaugel eemal üht naist, kellega olin ka stardis kõrvuti olnud. Proovisin sellele mitte mõelda, aga juba vasardas mul mõte peas, et pean ta enne lõppu kätte saama. Kilomeetri pärast olin tal juba u 10 meetri kaugusel. Kui 500 m enne lõppu täiskäigu panen sisse, saan mööda. Varsti tuli aga kahene meeste rong, kellele sappa võtsin. Saime mu eesmärgist mööda. Aga tahtsin veel kiiremini sõita. Lahkusin rongist ja tegin oma rongi. Üks meestest ütles, et kus ma alles jaksan. Tänasin ja lisasin hoogu. Lõpuni oli alla kilomeetri. Pingutasin veel.

Jei, tuligi lõpp. Mäletan mõtet, et ähh, juba saigi läbi. Üks meesterahvas küsis finišis, kas mul oli mingi koha peale sõit või? Esiteks tuleb alati lõpuni pingutada. Kunagi ei tea, kuidas teised võistlevad või jaksavad. Teiseks – kohvipausist alates pidin ju uhama. Kartsin korra isegi, et kas see üldse läheb trennina arvesse, kui pool aega laskumisasendis pikutasin. Aga õnneks tuli keskmine pulss soliidne 165 ja maks 185. Aeg 3:31:01. See on 36 minutit kiirem kui aasta varem.

fullsizeoutput_1034-1

Esimesed sõnad treenerile olid, et lihtne oli. Ju olid valulised paaristõukeid juba ununenud ja ilus ilm tegi tuju heaks. Või soe õlu?

IMG_6730-3

Neli tundi hiljem võtsin sõnad tagasi ja ütlesin, et must oleks nagu rong üle sõitnud. Keha oli nii väsinud. Ja kuus tundi hiljem läksin 30 minutiks basseini ujuma. Uksest väljasaamine oli tõesti raske, aga järgmine päev oli vaba. See oli ainuke põhjus, et isegi hingata viitsisin. Ujumine tegi tegelikult keha paremaks ja sain armsa kloorilõhna ka külge.

Järgmine hommik oli tööl kohvitassi ka valus tõsta ja parema meelega oleks teinud pika une. Või siis vähemalt voodis liikumatult lebanud, sest magada oli ka keeruline – iga liigutus oli valulik ja ajas üles.

Homme on uus võistlus – spordiarst ja koormustest.

Pähkli eripostituseni on jäänud vähem kui kuu, aga väike tiiser. See oli 56 tundi varem ilus ühes tükis lind.

eDrnsOjdTyeH3XkxEfHmTA-1