mis sai pärast veeuputust?

mis sai pärast veeuputust?

Paari päeva pärast on jõulud. Ootan, et saaks äratuskellata tõusta. Homseks vist siiski pean äratuse panema, kuna enne Tallinnasse suundumist on kavas 2 tundi 30 minutit trenni. Sellel nädalal liigutan neliteist tundi ning jaanuari lõpuks otsustan, kas teen suvel ühe täispika või mitte. Viiendaks ma jääda ei taha, nii et otsustamine sõltub sellest, kas saan päriselt ja endale rahuldavas mahus trenni teha, et üks alla 10 tunni täispikk teha.

Kuidas ma siia jälle jõudsin?

Juba päev pärast Hawaii Ironmani tabas mind tühjus. Olin perioodil 2016-2017 kümme kuud Itaalia IM-ks valmistunud, kust sain otse motivatsioonipaketi kaheteistkümneks kuuks 2018 oktoobrini. Ja siis ühtäkki eesmärgitu. Kristel pakkus, et peaksin kellegi professionaaliga rääkima, et maapeale tagasi jõuda, Kristo pakkus, et võiksin bikiinifitnessi peale mõelda, Pirmin pakkus kombot laps, äärelinn ja mahtuniversaal, Mait pakkus 2019 Hawaii Ironman ja vigade parandus. Naeratasin nende vahvate ideede peale ja sisimas kehitasin õlgu ning mõtlesin, et mul pole aimugi, mida tahan.

Maria-iV

Pärast Hawaiid ei teinud ma kaks nädalat ühtegi liigutust, mis liigituks trenni alla. Olin nädal või kaks uues kohas tööl käinud, kui tabasin end õhtul diivanil tundelt, et miski häirib mind. Otsustasin järgmisel hommikul trenni minna, kuna see ju tegi alati kõik heaks. Läksin trenni ka ülejärgmisel ja üleülejärgmisel päeval. Normaalne olek taastus. Siis avastasin, et Marko oli mulle terve tolle nädala juba trenne täis ladunud. Nädala algus oli punane (Traininpeaksis ilmub punane kastike, kui trenn tegemata või kui teed väga palju üle või väga palju vähem), aga nädala lõpp tuli ilus roheline. Andsin bossile teada, et olen valmis päriselt uuesti liigutama.

Sain korduvalt küsimus, mis järgmine eesmärk on. Jätkuvalt polnud aimugi. Teadsin, et ei tea kus ja millal, aga 10.04 minu täispika rekordiks ei jää. Ja kas Hawaii polnud piisav või kas kaasaelajatel on tekkinud hasart nagu minulgi?

Ühel nädalavahetusel Tallinnas olles läksin pärast varahommikust ujumistrenni Markoga Nõmmele jooksma. Pärast tervitust küsisin otse, mis plaanid meil minuga selleks aastaks on. Lühidalt sai selgeks, et Hawaiiks treenitud vormi oleks igal juhul otstarbekas ära kasutada. Panime otsustuskuupäevaks 31.01.2019. Selleks ajaks olen kolm kuud töötanud advokaadibüroos KPMG Law pangandus- ning finantsõiguse juristina ning peaks olema tekkinud arusaam, kas saan ka selle töökoha kõrvalt triatloni harrastada. Vormi hoidmiseks pidi olema nädalane treeningkoormus 12-14 tundi. Ma ei plaaninud kodus neid numbreid avaldada.

Vahel on raske. Äratuskell on tihti 5.30, viis kuni kümme minutit Pähkliga kaisutamist, söök, trenn, töö, söök, töö, söök, töö, amps, trenn või kodu, söök. Või midagi sellist. Paremal juhul on kell seitse, halvemal juhul pool kümme, kui koju jõuan. Kui olen seitsmeni tööl, mõtlen enne trenni riideid vahetades, kas see on tõesti see, mida tahan. Enamikel juhtudel saab üsna kiiresti selgeks, et see on see, mida tahan. On paremaid ja halvemaid päevi, aga tegelikult on seis hea. Ja trenn aitab mind töö mõtetest ja päevast maha kerida. Või siis hommikuti ujudes saan just rahulikult töö mõtteid mõelda. Mulle võib tahvli ja veekindla markeri kinkida, et ujumise vahepeal märkmed kirja panna. Mõned teevad tööd unes, mina trennis. Kui mul on ratas jooks ratas jooks trenn, siis on mul tavaliselt tööalast lektüüri kaasas, et end uuesti finantsõiguse maailmaga kurssi viia. Rattal loen ja joonin, jooksu ajal kuulan muusikat. Tund aega eneseharimiseks nagu maast leitud.

Ja siis ma väsin laupäeva hommikul ära ja jään näiteks põrandale Pähkliga magama. Sel korral oli külas ka Mango.

Maria-II

Täiesti selge on see, et ma ei mahu oma asjadega 24 tundi. Teen ära trennid, töö, Pähkli asjad, aga ülejäänu lükkub koguaeg edasi või teen seda halvasti. Pole juhtunud üks kord detsembris, kui olen paar tummist piparkooki vaid enne trenni söönud. Osad asjad olen lihtsalt ära jätnud ja ei hellita end lootusega, et uuel nädalal jõuan. Mõtlen, et äkki varsti läheb paremaks.

Hiljuti sai otsustatud, et lähen kevadel kaheks nädalaks laagrisse. Kui lennupiletid ostetud said, kirjutasin treenerile seitsme i-ga, et olen nii elevil. Tavaliselt häirib mind isegi kahe h-ga aitäh, nii et mind pidi valdama eriline tunne. Kui Marko mainis, et laagris on ühine kava, aga et ilmselt ma teen natuke veel juurde, mõtlesin, et enam paremaks ei saa minna.

Maria-III

Midagi trennivälist ka. Detsembri alguses oli Kristol sünnipäev ning väike istumine Kolmes Tillis. Läksin otse trennist ning esimese nälja kustutasin kahe kaljaga. Millalgi tulid pitsad ja kanatiivad. Sõin mõlemaid ja seljatasin vaakumi oma kõhus, energiatase oli taastatud. Mõne aja pärast tuli lauda veel üks taldrikutäis kanatiibasid. Lause peale, ähh, kes need veel ära sööb, vastasin: mina söön need vabalt ära. Sööd sa jee. Söön küll. 75 eurot ja ma söön need kümme tiiba ära. Raha oli laual umbes kuue sekundiga. Neelatasin ja mõtlesin, kas alati peab ärplema. Jõudsime kokkuleppele, et mul on selleks aega 25 minutit. Tol hetkel ma ei teadnud palju neid on, aga Mihkel arvutas välja, et 2,5 minutit ühe tiiva jaoks, s.t kümme tiiba kokku. Taganesmisteed ei olnud. Teise tiiva söömise ajal sain aru, et kõht on tegelikult päris täis. Otsustasin nii kaua süüa kui kannatab. 19. minutil lõpetasin viimase kanatiiva ja pistsin 75 eurot rahakotti. Hea teenistus. Triatleedid jaksavad palju, ka süüa.

Maria-I

Muideks, venna abikaasa Raili, kes oli ka Hawaiil kaasaelamas, kirjutas postituse Ironmanist tavainimese sussides:

http://www.matka.space/tervisesportlasena-hawaii-ironmani-labi-elamas/

Ega ise ei usukski, et Swedi juurest Tallinna lennujaama ujusin, siis Tartusse Kaarsilla juurde sõitsin ja Otepääle jooksin, kui poleks seda ise läbi teinud. Kui oma võistluspostituse avan ja seda loen tuleb kogu võlu ja valu meelde.

Häid pühi : )