iga halb on millekski hea
Neljapäeval käisin Jooksupartneri Tartu trennis. 30 minutit jooksu ette ning 1.20 Marguse juhendamisel peale. Pidi tulema topispalli eri. Olime teinud mõne aja erinevaid jooksuharjutusi, kui oli „kukekeksimise“ kord. Pille oli rebinud end etteotsa ja tahtis esimesena harjutusega alustada, aga tal oli rütm pisut paigast ja Margus saatis ta tagasi algusesse. Astusin kohe lahkelt kõrvale, et ütlesin: „Pille, näe nii käib see harjutus!“. Sain paar korda teha, kui jalg läks alt ja olin tagumikuga vastu maad. Kukkudes käis mingi ragin. Keegi patsutas õlale, keegi küsis, kas kõik on korras. Vastasin, et ei tea. Varemgi on jalg pahkluust viltu läinud, aga tavaliselt järgneb surin ja viie sekundiga on kõik korras.
Proovisin aru saada, mis toimub. Liigutasin tagasihoidlikult jalga, proovisin aru saada, kas on valus. Valus otseselt ei olnud ja sain jalga vaikselt liigutada. Kaua ikka maas pikutan, kehitasin õlgu ja ajasin end püsti. Tegin kaasa harjutused, mis olid kõnni pealt. Siis tulid jännid topispalliga ja lõpuks harjutused matil. Märkasin, et jalg on pisut paistes ja sörgile enam ei läinud. Tulin koju, et jalad külma järvevette pista.
Paistetus oli, sinikat mitte. Kodus ei olnud jääd, mistõttu järgmise külma tegin lihakamakaga. Kõndisin longates, mitte et otseselt valus oleks olnud, aga kange oli. Kui jalg lõdvalt olles sissepoole vajus, oli rõve tunne. See ei olnud valus, vaid pigem ebamugav ja midagi kerge närvisähvatuse sarnast.
Kirjutasin koju jõudes Markole, et juhtus väike õnnetus. Marko andis esmased juhised. Pilt pidi selgem olema hommikul. Marko arvas, et 10-12 päeva pärast peaks ok olema. Ei kujutanud ette küll, et selle jalga niipea joosta tahaks. Hommikul hoidsin jalga ja lonkasin. Kui Sander hakkas ääri-veeri rääkima, et äkki peaksin jalale kaks kolm päeva puhkust andma, jõudsin öelda, et kui nüüd ei saa trenni üldse teha, siis ... sekundiga täitusid silmad veega, mistõttu suundusin kannapöördelt hambaid pesema. Otsustasin halbasid mõtteid pähe veel mitte lasta.
Saatsin Markole hommikul mõned videod jala liikuvusest. Selgus, et tegelikult saan väga kergelt pöia peal isegi sörkida. Asi ei saa ju hull olla, mõtlesin. Samas kui istusin tööl nagu akrobaat jalg laual, et see kõrgemal oleks, käis ikka see rõve tunne läbi, kui jalg sissepoole vajus.
Kirjutasin Mati Arendile palvega kiirvisiidiks. Ma ei teadnud, kas tegelikult pean jalga liigutama, et see kangeks ei jääks, või on midagi ikkagi täitsa pekkis. Jalg hakkas juba pakustuma. Mati pakkus visiidiks samal päeval 17.15. Pidin seni Lioton1000 geeli muretsema ning hakkama seda 2x päevas peale määrima.
Marko lubas mu ujuma. Küll ainult punni ja labadega, aga vajasin seda. Teadsin, et pean kellegi targema hinnagu saama enne kui ostustan, kas saabub maailma lõpp või tulen sellest välja. Mul olid trennis kõige püüdlikumad käed, tõmbed olid tehniliselt paremad, tugevamad, pikemad. Püüdsin kätega kompenseerida, et jalgu liigutada ei saanud. Kuidas seda nüüd öelda - käed olid nagu väikse õe suurem kaitsev vend. Tegin kätega ära selle töö, et trenn läks arvesse kogule kehale. Seinast tolle jalaga tõugata ei saanud. Proovisin ka teisi stiile. Rinnuli sain ujuda, selili oli aeglane ja kroolis hakkasin triivima ühele poole. 3600 m tehtud väljusin basseinist.
Läksin poodi Lioton1000 geeli ostma. Palusin abi, kuna ei leidnud seda. Apteeker soovitas kohe suurt tuubi, aga siis märkas, et Lioton1000 geeli suurt tuubi polegi. Troxevasinil on ja sellel on hetkel soodustus ka. Pidi isegi pisut tugevam olema. Ja suur tuub on hea, kuna suvi on ka tulemas... „Oot, stop! Mul on üks paistetus, mis tuleb maha saada ja rohkem ei lähe mul seda rohtu tarvis!“ käis monoloog peas. Võtan väikese Lioton1000 geeli, aitäh.
Peatselt oli kell 17 ja sain Mati poole startida. Rääkisin vist nelja minuti ja kahe hingetõmbega ära kogu loo vajalike detailidega. Näitasin, et tegelikult saan lonkamata isegi kõndida. Otse suunas jala liigutus on ok, aga sinna küljele on rõve. Mati noogutas ja pani mu lauale istuma. Tõstsin jala üles, ta pani käed jalale, tegi kerge liigutuse. Kartsin mingit hullu valu, aga seda ei tulnud. Mati ütles, et sidemed on terved. Olin pääsenud. Kusjuures ilmselt oli mu päästnud see, et oskasin õigel ajal õigesti kukkuda, ütles Mati. Ta katsus korra veel ja kinnitas, et sidemetega on korras. Olin nii õnnelik. Pigistasin õnnest Mati käsivart. Kuni pühapäevai on jooksupaus, siis võin jooks kõndi tegema hakata. Jalga pean pidevalt liigutama, et see kangeks ei läheks. Laupäevase kolme tunnise rattatrenni võin muidugi teha. Jessikas, mingit päris pausi ei tule. Tuleb lihtsalt ratta ujumise eri natukeseks.
Saatsin neljapäeval trennis olnutele teate, et jalaga on korras ning peatselt olen rajal tagasi. Trennimeeleolu rikkusin vist küll neljapäeval ära. Viin neile millalgi koogi selle eest :)
Sain koju kaasa jalalabale mõeldud kompresiooniseadme. Pean seda kasutama kolm korda õhtul u 10 minutit kord. Samuti pean kandama võimalikult palju kompressioonisokke ja -põlvikuid. Kuigi tunne läheb iga päevaga paremaks, läheb jalg aina paksemaks. Seda küljepealset konti polnud täna hommikul enam nähagi. Missivõistlustele nende pahkluudega ei lähe. Aga tugeva doosi jooksujanu saan siit küll!
Iga halb on millekski hea!