tsüklokross
Kuna mul on üle keskmise kehva rattavalitsemine, siis osalesin 2017 sügisel tsüklokrossi võistlustel.
See on üks naljakaim sport, mida tean. Proffidel ilmselt nii naljakas ei ole, aga kui eriti kehva oled, siis on naljakas.
Miks on naljakas? Erinevalt maanteesõidust ja rääkimata temposõidust, kus ainult uhada tuleb, siis tsüklokrossis pead konstantselt kohal olema ja otsustama. Ja otsustab igaüks vastavalt oma tasemele. Paljude tõusude ja laskumiste osas pikka otsustusprotsessi ei olnud - rattalt maha. Lisaks pidin vaatama, kust poolt juurikad minna, kas võtta takistus pedaalid kinni või ratas õlal, kas üldse üritada liivas edasi rassida või kohe jooksma hakata. Teravad kurvid, kus hoog tuleb peatada nullini, spiraalis ringi sissesõit, ümberpöörd ja tagasi. Otsustamist, kalkuleerimist, arvestamist, pingutamist, naermist, hingeldamist, õppimist, endaga võistlemist, et järgmisel korral sõidan natuke pikemalt mäkke, on terve sõidu vältel. Vähem oluline pole küsimus palju just sel etapil rehvidesse rõhku panna - õnneks oli igal etapil kohal tulihingeline tsüklokrossi fänn ja eestvedaja Lauri Peil, kes nõustas ja pärast enda sõitu mulle kaasa elas.
Ja kõik on porine ja must või üleni liivane või lumine ja lägane. Mu sees on vist ikka see väike laps, kes kahe jalaga vihmaveeloiku esimesel võimalusel hüppaks.
Ratas ja mina nägime pärast võistlust välja sellised
Võistlustel olin konstantselt viimaste seas ja pigem ukerdasin omaette. Mitte et pingutanud ei oleks – viimasel etapil Tallinnas oli mul keskmine pulss 182 ja maks pulss 193 (aeg 42:07). Esimene cyclohooaeg õpetas mulle palju.